Lastekaitse liidu taasasutaja: lapse mured on aktuaalsed igal ajal

Viktor Sarapuu Foto: Elmo Riig / Sakala

Tänavu möödub Lastekaitse liidu taasloomisest 25 aastat. Üks Lastekaitse liidu taasasutajatest ja eestvedajatest on olnud Viktor Sarapuu, praegune Kuressaare haigla SA juhatuse esimees.

Kuidas sattusite 1988. aastal Lastekaitse liidu taasloomise juurde?

1988 oli suurte muutuste aasta: Rahvarinne, suveräänsusdeklaratsioon… Olin sel ajal Viljandi maakonna pealastearst. Koos kohalike ja teiste maakondade lastearstidega tuli mõte taasluua Lastekaitse liit. Aktiivsematest tegelastest tulid selle mõttega kaasa Kalle Küttis, kirikuõpetaja Jaak Salumäe, advokaat Mart Sikut, kirjanik Arvo Valton, Mikk Kalju, Pärnu peapediaater Uno Mirme. Hiljem liitus lastearst ja teadlane Leo Tamm, kelle valisime ka Lastekaitse liidu presidendiks.

Huvitav on see, et lastekaitse valdkonnaga hakkasid tegelema eelkõige noored mehed, muidugi oli ka tublisid naisi. Kutsusime Ugalas kokku foorumi, kus oli 260 inimese ringis, ning rääkisime suud puhtaks. Lastearstide initsiatiivi võiks seletada sellega, et Vene ajal olid paljud sotsiaalsed probleemid jäetud meditsiinivaldkonna hooleks. Tegutsesid ka lastekaitseinspektorid ja alaealiste asjade komisjonid, mis kohati olid pigem
repressiivse iseloomuga.

Missugused olid 25 aasta tagused vajadused? Millest tekkis mõte koonduda ja tegeleda ühiselt laste teemadega?

Selle aja probleemid olid seotud sõna otseses mõttes laste kaitsega, last puudutava õigusruumi puudulikkusega, lapse sotsiaalse turvalisusega. Näiteks oli suur probleem laste kohtlemine alaealiste asjade komisjonides. Sel ajal kutsuti laps sinna välja ja siis käis füüsiline või vaimnemoraalne «kasvatamine», mida ei saanud pidada inimväärseks kohtlemiseks. Olud ja kasvatusmeetodid, mis valitsesid erikoolides Kaagveres ja Puiatus, olid sellised, et neid ei saanud aktsepteerida lapse arengut soodustava kasvukeskkonnana.

Kiiresti liikuvas ja muutuvas ühiskonnas sai ülioluliseks hoida fookuses last puudutavad küsimused. Aktuaalsed olid – ja on seda muidugi ka tänapäeval – väärkohtlemise probleemid, kuid tol ajal tuli lapse väärkohtlemist kui taunitavat teguviisi ühiskonnas teadvustada. Lapsekeskset ja tänapäevasemat mõtlemist oli vaja tuua ka suhtumisse erivajadustega lastesse. Sel ajal olid puudega lapsed ühiskonnast eraldatud, suletud ja peidetud vastavatesse asutustesse. Nägime vajadust seista ka nende laste õiguste eest.

Missugused olid eesmärgid?

1988. aastal tekkis võimalus lastega seotud probleemidest rääkida. Kokku tulid suure lugemuse ja avara silmaringiga inimesed – pediaatrid jt haritlased, kes olid kursis lastekaitse tegevusega Soomes jm välisriikides. Juba tookord hakkasime liikuma ÜRO lapse õiguste konventsiooni ratifitseerimise poole. Meie suureks unistuseks oli tuua deklaratsioon Eestisse, esialgu kas või deklaratiivselt, et see saaks aluseks lapse igakülgseks arenguks vajaliku seadusruumi ja ka reaalsete tingimuste loomisele. 1991. aastal ühineski Eesti ÜRO lapse õiguste konventsiooniga.

Missugusena näete elu tänapäeval?

Olen vanaisa kahele lapselapsele, üks on juba tudeng ja teine õpib gümnaasiumis. Kuna mina olen Kuressaares ja
nemad Tallinnas, siis helistame ja kasutame ka Skype’i. Vanavanemad tahavad ikka rohkem lapselastega kohtuda, aga elu paratamatus on, et noortel on kiire. Olen ka haigla administraator ja otseselt enam laste eluoluga kokku ei puutu. Haiglajuhtimine võtab ööpäevast 24 tundi ja kõik need haiglaga seotud asjad on kogu aeg kaasas.

Kõnnin siiski lahtiste silmadega ja näen, et mured, mis olid siis, ei ole taandunud. Elu on pidev protsess ja pidevas muutumises. Ikka ja jälle tuleb küsida: missugused on meie lapsed ja kuidas nad peavad kasvama? Iga uus põlvkond on samm ees oma vanematest, elu muutub ja toob kaasa uued ohud ja karid. Kitsas, idealiseeritud ja nappide võimalustega maailm on asendunud avarate võimaluste ja maailmavaadete mitmekesisusega. Seoses maailma avardumisega on tekkinud uued probleemid: narkomaania ja arvutisõltuvus.

Aktuaalseks väärtuseks on saanud raha, tänapäeval räägime alati kõigepealt rahast, ka lastega seoses. Tänapäeval
saab raha eest palju ja seda on pidevalt vähe.