Kui sinu laps on ka minu laps

Vasakult: Raivo, Tiina, Tristan ja Kristofer Foto: Virge Viertek / ajakiri Märka Last

Minu lapsed, sinu lapsed, meie lapsed. Tuhkatriinu-lugude aeg on minevik ja enamasti käivad kärgperede liikmed omavahel kenasti läbi. Tihti ka elatakse koos.

Selline sõbralik pere on ajakirjanik Raivo Murde (41) ja tema kirjanikust abikaasa Tiina Laanem-Murde (38) oma, kus kasvamas kaks poega: Tiina 16-aastane poeg Kristofer varasemast kooselust ja ühine kolmeaastane jõmm Mark Tristan. Raivo jaoks on võrdsed pojad mõlemad.

Kui Tiina ja Raivo kohtusid, elas Tiina Kristoferiga kahekesi, poisi isast oli ta juba aasta tagasi lahku läinud. Tiina räägib, kuidas see kõik neil Raivoga 12 aastat tagasi algas: «Kristofer oli siis neljane, kui me Raivoga suhtlema hakkasime. Ja seda mitte lehes, kus me mõlemad töötasime, vaid hoopis ühes seltskonnas, kuhu sõbrad meid kaasa kutsusid. Seda hirmu mul Raivoga suhtlema hakates ja hiljem kokku kolides küll ei olnud, et ta minusse lapse pärast kuidagi teisiti suhtuks. Ma olin küll siit ja sealt kuulnud, et mõni hirmsasti varjab lapse olemasolu, kui uut
suhet alustab. Ega mina ka muidugi seda kõige esimese asjana ei hakanud kuulutama, aga mingit probleemi sellest küll ei olnud, ja kõik nagunii teadsid, et mul poeg on.

Eks ma olin toona suhelnud teiste meesterahvastega ka. Aga näiteks üks, kellega ma pikemalt läbi käisin, ei meeldinud Kristoferile üldse. Antipaatia oli tõenäoliselt vastastikune, selle sõbra jaoks oli laps üks suur tüütus. Raivoga sellist probleemi ei tekkinud, ta on üldse rahulik ja tolerantne inimene. Samas ei olnud Raivo poisiga pealetükkivalt ninnunännu. Kristofer aga sai Raivoga suhteliselt kiiresti ise kontakti ja Raivo võttis poisi samuti omaks. Käis tal algusest peale lasteaias järel, kui mul oli vaja tööl olla.»

Tiina arvates oli poisil tol ajal meesterahvast kõrvale väga vaja: «Pärisisa läks meie juurest suhteliselt järsku ära ja Kristofer elas seda väga dramaatiliselt üle. Ta võis näiteks poes hakata nutma: tema poest ära ei tule, sa pead mulle uue isa ostma. Seda enam, et isa ei leidnud eriti aega, et temaga suhelda.

Kuigi suvalist isa poiss ka ei tahtnud, ühe mu tuttava kohta ütles ta, et see on nii nõme onu, selle ma viskan aknast alla, kui ta veel meie juurde tuleb. Nii et kui poiss poleks Raivoga klappinud, oleks vist asi katki jäänud.»

Perekond oli kannapööre Raivo elus

Raivo tunnistab, et kooselu algus Tiina ja Kristoferiga oli tema elus radikaalne pööre: «Ma olin tükk aega poissmeheelu elanud. Ega mul tegelikult perekonda ei olnudki, ainult isa, kes oli tollal juba suhteliselt vana, üle seitsmekümne. Kui me Tiinaga kokku kolisime, oli see minu jaoks kannapööre elus. Mul oli korraga naine ja laps. Uued kohustused. Ma ei mõelnud kordagi, mida see võiks kaasa tuua, et ma võtan lapsega naise. Mulle oli Tiina tähtis ja oli ka huvitav, kuidas ma sellise väikese poisiga kontakti saan. Sellepärast, et Tiinal laps kellegi teisega oli, ma armukade ei olnud. Liiatigi ei suhelnud nad eksmehega.»

Raivo ütleb, et see, kui Kristofer ta omaks võttis ja kiindumust välja näitas, suurendas omakorda tema tundeid poisi vastu. «Praegu Kristofer küll suhtleb aeg-ajalt oma pärisisaga, aga see kontakt on hõre. Ja kui häda käes, on ikkagi Raivo see, kelle käest abi otsitakse. Ülemöödunud aastal jaanipäeva paiku sõitis poiss jalgrattaga veoautole otsa ja murdis kaelalüli. Ja esimene inimene, kellele Kristofer pärast õnnetust helistas, oli Raivo. Nii et tegelikult peab poiss oma tõeliseks isaks ikkagi Raivot, kuigi ta teda isaks ei kutsu, ikka Raivoks. Nagu ta mindki ei kutsu emaks, vaid samamoodi eesnime pidi,» ütleb Tiina.

Ühise lapse sünnini läks Tiina ja Raivo kooselu algusest õige tükk aega. «Alguses me tahtsime lihtsalt koos olla, kokku kasvada. Kristofer oli ka veel piisavalt väike ning mina käisin ülikoolis. Minul polnud ka vanavanemate varianti. Raivo isa, kes oleks ilmselt olnud nõus aitama, suri kahjuks. Kristoferi jaoks oli meil vajadusel palgaline lapsehoidja. Nii et kohe me lapsi juurde ei tahtnud,» meenutab Tiina.

Raivogi ütleb, et temalgi polnud esimene asi mõelda, et oleks tingimata kohe ühist last vaja: «Ma ju alles olin lapse saanud, Kristoferi. Tema pakkus juba piisavalt pinget ja tegevust, ma olin ju sinnani täiesti individualistlikku elu elanud.»

Hiljem oli Raivo sõnul lapsesaamise edasilükkamise põhjus pisut ka see, et kõigepealt taheti valmis saada kodumaja Keila külje all. «Aga liiga kaugele ei plaaninud me ka asja lükata – ma ei oleks tahtnud väga vanalt isaks saada, sest ma ise olen vanade vanemate laps. Mille üle ma lapsepõlves eriti õnnelik ei olnud ja puberteedieas ei saanud me vanematega üksteisest üldse aru, vanusevahe oli nii suur.»

Raivo ei arva lapsesaamisest n-ö noore pensionärina üldse eriti hästi. «Minu meelest võiks vanem siis, kui laps on juba täiskasvanu, ikka veel adekvaatne olla ja mitte ainult kodus kiiktoolis istuda nagu vanaisa.»

Tristan tuli õigel ajal

Paraku siis, kui mõlemad arvasid, et paras aeg lapsesaamiseks on käes, ei läinud see asi nii lihtsalt. «No kohe ei
tulnud. Ja siis äkki ühel hetkel, ilma igasuguse arstliku sekkumiseta, ta tuli,» naerab Tiina nüüd tagantjärele.

Raivo täiendab: «Eks me aeg-ajalt rääkisime võimalikust lapsest omavahel küll kogu selle aja. Näiteks et kas
kunagi võiks olla poiss või tüdruk. Tunnistan, et alateadvuses oli küll mõte, et võiks ikka poiss olla, kes Murde
nime edasi kannaks, meil suguvõsas kedagi teist ei ole, kes seda teeks.»

Raivo küll vahel mõtiskleb, et ehk oleks Tristan võinud varem sündida, aga teisest küljest jälle arvab, et poiste suur vanusevahe on omast küljest heagi – kumbki pakub erinevat tagasisidet. Üks on armas tita, teisega saab rääkida
ja suhelda nagu endasugusega. Kristofer suhtus uue lapse perretulekusse Tiina sõnul
väga hästi: «Kristofer oli siis 14 ja oli selleks ajaks kogu talle vajaliku tähelepanu ilmselt meilt juba saanud – meiega reisidel kaasas käinud ja teatris ja külas ja üldse igal pool. Ja juba oli käes aeg, kui sõbrad muutusid olulisemaks.»

Praegu, kui Tiina ja Raivo tahavad kuhugi välja minna, on Kristofer nõus venda hoidma. «Väikese taskuraha eest, aga eks ta hoiaks muidu ka. Suvel pani ta vahel Tristani kärusse ja läks koos temaga sõprade juurde või Keilasse noortekeskusesse. Kristofer ei häbene kunagi seda, et mõni võiks mõelda: näe, sellel on titt kaasas,» räägib ema poegade tegemistest.

Selle kohta, kas peres võiks olla veel mõni laps, on vähemasti Raivol kindel seisukoht: «Ei! Lapse üleskasvatamine
tähendab nii palju endast andmist, me lihtsalt ei jaksaks rohkem. Põhiliselt vaimselt. Meil on peres lapsed olemas ja kahest täiesti piisab.»