Restorani klienditeenindaja päev: 15 kilomeetrit kiirkõndi

Päevast päeva: Kellyl ja tema kolleegidel tuleb vahel isegi 20 km läbida. Foto: Mihkel Maripuu

Tallinna ühe visiitkaardi, restorani Olde Hansa klienditeenindaja Kelly Meiessaar pole küll ise päevaga köögi ja klientide vahel läbitavat distantsi mõõtnud, kuid seda on teinud tema kolleegid. Sammumõõtja näitas, et oma 15 kilomeetrit tuleb vabalt ära.
 

Kelly Meiessaar (24) peab end maatüdrukuks, kes aga keskkooli ajaks Riisiperest pealinna kolis ning pärast kooli lõpetamist otsustas veidi Hiinas ja Taiwanis ringi vaadata. «Töötasin hotellides ja õppisin hiina keelt. Nüüd olen jälle Eesti tüdruk,» naerab Meiessaar, kes tudeerib Tallinna Ülikoolis nii antropoloogiat kui ka hiina keelt. Olde Hansas on ta töötanud varemgi, aga selle vahega, et nüüd suudab ta klientidega vajadusel hiina keeles suhelda.

Kui pole ülikoolipäev, näeb Kelly Meiessaare tööpäev restoranis välja üldjoontes selline.
7.30. Ärkan ja hakkan paraja ajavaruga tööle sõitma, et esimesena kohale jõuda ja maja lahti teha.
9.00. Panen restoranis kõik küünlad põlema ja kui õues on jahe, viin tekid õue.

Vaatan, et toiduraamatud oleksid oma kohtadel, panen spetsiaalselt meie majale tehtud keskaegse muusika mängima. Jälgin ka, et baaris oleks jooke ja snäkke piisavalt ning saaks vähemalt pool päeva hakkama. Ise ma neid baari tooma ei pea, meil on selleks toredad laopoisid.

10.00. Avan uksed ja suvel on esimesed külalised tavaliselt kruiisituristid. Kui päike paistab, jõuavad nad terrassile isegi enne avamist, keskpäevaks on terrass neid täis. Esimesed külastajad tellivad enamasti mee- ja kaneeliõlut, mis sest et on alles hommik – majaõlled, snäkid ja kerged supid lähevad juba siis.

Esimesed paar tundi on teenindajale tegelikult justkui ettevalmistus pikaks päevaks. Õige jooksmine algab alles keskpäeva paiku.

12.00. Vahel on rahvast nii palju, et jäädki jooksma. Kui ma siin kaks aastat tagasi töötasin, võis juhtuda, et kibedat tööd tuli teha õhtul kella kümneni välja. Kuigi meil on jalas pikkade ninadega keskaegsed jalatsid, on nendega mõnus tegutseda, sest nad on õigest materjalist ja lähevad jalakujuga täpselt kokku. Kõver nina on nendel jalatsitel nagu konks, millega saab ukse vajadusel lahti tõmmata!

13.00. Külastajaid tuleb aina juurde ja see on meie maja kõige tähtsam reegel, et kõigile tulijatele öeldakse tere ja nad võetakse vastu. Keegi ei tohiks sisse lipsata nii, et teda ei märgata!

Oleneb isu suurusest, aga ise soovitame lõunaks tellida metsloomaliha, näiteks põtra, metssiga või isegi karu. Mõned tulevadki meile just marineeritud, vürtsitatud ja tulel küpsetatud karuliha proovima. Praadide hinnad algavad nii 17 eurost, seakoot maksab 29 eurot, aga kõige kallim on muidugi karu – ja õukonnasööming on veel kõikse kallim.

Gurmaanidele pakume kaa­viarihõrgutist, maksab umbes 130 eurot, aga seal on ka kolme sorti kalamarja pluss pits vene viina. Seda tellivad tavaliselt toredad vene külalised, aga ka üks šotlane tellis selle, pärast võttis veel põtra peale.

Mul endal pole vene keel kõige tugevam, seetõttu tundub, et saan õnnelikuks teha eeskätt Skandinaaviast tulnud või hiina keelt rääkivaid inimesi.

17.00. Nüüd saabub veidi rahulikum aeg, aga trall läheb jälle lahti enne seitset õhtul. Samas – kui juhtun töötama restorani teisel korrusel ja tuleb suur rühm turiste, on selgi ajal jooksmist.
Kui olen hommikul maja lahti teinud, saan umbes sel kellaajal koju minna, aga kui olen tulnud hiljem, töötan õhtul vahel keskööni.

19.00. Trall on lahti. Kui tööd on, siis sellist nn surnud punkti, et ei viitsi enam teenindada, ei tulegi. Meid on külastajate teenindamiseks hästi välja õpetatud. Tean, mis on hea teenindus, ja ise lisan sinna isikupära. Võib muidugi juhtuda, et terve päev ei vea, ja siis tuleb trots sisse…

Ükskord kallasin terrassil kogemata terve prae inimesele sülle. See oli mooritud metsloomaliha. Mul oli päris mitu praadi käes ja ei jõudnud neid enam hoida. Üsna piinlik oli… Soomlanna oli muidugi natuke üllatunud, aga lõpuks naeris, et kõik sai korda, terve laudkond sai õnnelikuks.

Kutsusin nimelt perenaise appi ja tema ütles, et viime neile maja poolt napsi ja et äkki saame riidedki kuidagi puhtaks teha. Ei mäletagi enam, mis see õige lahendus oli, aga igatahes kõik sai korda. See ongi oluline, et isegi kui külastajale praad sülle kukub, lahkuks ta ikka õnnelikuna.

00.00. Kui olen hiljem tööle tulnud, on aeg ratta selga istuda – kojusõiduks kulub veerand tundi. Ja kui olen mitu päeva järjest tööl olnud, löövad jalad ikka tuld küll, kuid selle vastu aitab kõige paremini ujumine või massaaž.

00.30. Näksin kodus midagi, loen või vaatan enne magamaminekut veidi telekat. Aga vahel läheme hoopis terve kollektiiviga välja. Istume mõnda pubisse ja kuna suveks tuleb palju uusi töötajaid juurde, siis tutvume nendega.

Seguneme ja sõbruneme, need on väga ühendavad väljaskäimised. Meie töötajad on väga hoolikalt valitud ja pigem valitakse «ebanormaalseid» kui «normaalseid». Tööletulekuks tuleb ju läbida isegi gildikogu, mis on nagu eksam range komisjoni ees – seal tuleb osaleda rollimängudes ja näidata teadmisi. Kui selle läbi saad, hüüavad kõik: «Vivat!»