Päevatoimetaja:
Heidi Ruul
Saada vihje

Anu Saagim: mehe töö

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Glamuuritar Anu Saagim
Glamuuritar Anu Saagim Foto: Jelena Rudi

Maailm muutub, sugupoolte rollid muutuvad ja naine võib tänapäeval olla nii pere ülalpidaja kui ka perekonnapea. On siiski üks asi, mis on püsinud endisena: meeste tööd. Sellesse kategooriasse kuuluvad muruniiduki parandamine, tehnikavidinate hankimine, telekanalite timmimine ja siis veel kõik need asjad, mis seotud haamri, sae või kruvikeerajaga.

Minul, suurel soolise võrdõiguslikkuse pooldajal, on äärmiselt raske mõista, miks selline rollijaotus veel praegugi vankumatult püsib. Sellele küsimusele vastas minu sõbrants lühidalt: «Iga kord, kui minu Tannu miskit parandab, ma erutun.»

Sõber selgitas mulle teemat pisut põhjalikumalt: «Mees peab olema mees, muidu pole ta miskit väärt. Mees teab seda ja seepärast tekitab väikseimgi erand temas tihtipeale suurt ebamugavustunnet. Ja igal mehepojal on loomulikult oma nõrk koht. Minu jaoks on see näiteks meie magamistoa riiul.

Kolisime uude korterisse kolm aastat tagasi. Tassisin kastitäie raamatuid ja muud trääni meie tulevasse magamistuppa. Samal ajal lasin lendu lause: «No nii, need on siin seni, kuni saan riiuli paika. See ei võta kaua.» Kaks ja pool aastat hiljem tuli naisukeselt ukaas: «Riiul tuleb seina saada, või muidu…»

Selle aja jooksul olin kolm korda riiuli mõõte võtnud. Värskeim mõõtmistulemus jäi mobla kalendrit kontrollides aastasse 2011. Meenus ka esimene riiuli ostmise riitus. Kahjuks ei leidunud toona sobiva hinna ja kvaliteedi suhet ning asi jäigi sinnapaika.

Teisel korral olid ka nõudmised juba suuremad: «Kui olen seda neetud riiulit juba nii kaua jahtinud, siis peab see olema perfektne.» Ei leidnud sellist. Kolmandal korral jõudis asi juba nii  kaugele, et tellisin netist täitsa pandava disainiime. Kahe tunni pärast annulleerisin tellimuse.

Lõpuks klopsisin uuesti kokku vana riiuli, mis kolimise ajal oli keldrisse taritud. Ah et miks ma ei teinud seda kohe? Aga sellepärast, et kolimise ajal küsis naisuke, et kas see keldrisse viidud vana riiul tõesti ei kõlba meie uue magamistoa seinale.

Mina, iseteadlik ja tark mees, vastasin: «Muidugi mitte, see on liiga kolakas sellesse tuppa. Ja kõigele lisaks on see kehvast materjalist, määrdub kiiresti. Ja üleüldse on ta liiga lai ja… Sellepärast tuleks nihutada voodit, ja kui voodit nihutada, siis magame aknale liiga lähedal ja…»

Vajakajäämise ja võimaliku läbikukkumise tunde tasakaalustamiseks sooritavad mehed kummalisi maskuliinseid rituaale, et õigustada justkui oma olemasolu vajalikkust maailmas. Näiteks viskavad nad oma riided hoolimatult põrandale või jätavad prill-laua üles.

Lausrumalus, sest tänapäeva võrdõiguslikus maailmas peavad nad need riidetükid nagunii lõpuks üles korjama ja ka vetsupoti kaanega kuidagi toime tulema. Ei hakka ükski emantsipeerunud naine seda nende eest tegema.

«Miks sa ei lasknud siis naisel seda riiulit paika panna, oleksite kogu teemaga kiirelt ühele poole saanud?» küsisin naiivselt. «No tead, kui naine oleks selle riiuli ise seina pannud… Selline alandus oleks minu egole tugeva paugu pannud, ja seda haistis naine ka ilma sõnadeta.

Me poleks võib-olla õnnelikult abieluski enam… » kohmas mees vaiksemalt. «Tule taevas appi!» oskasin selle peale vaid niitsatada.

Märksõnad

Tagasi üles