/nginx/o/2013/05/17/1761950t1hae0d.jpg)
Mõne kuu eest hakkas internetis kulutulena levima video 3-aastasest Johnist, kes ei tahtnud emmele tunnistada, et käis salaja tordikaunistusi söömas. Video on populaarne just seetõttu, et John väidab nii järjekindlalt, et pole kaunistusi söönud, kuigi helbed on tal põskedel ja hammaste vahel (vaata esimest videot allpool).
Väike John näitab meile elavalt valetamise kõige lihtsamat vormi - ta eitab ilmselget fakti, sest ülestunnistamine võib tähendada karistust, kirjutab Psychology Today.
Hiljutises uuringus püüdsid teadlased Angela Evans ja Kang Lee selgeks teha, milline on kõige noorem iga, kus võib esineda süstemaatilist valetamist väikelastel. See oli raske ülesanne. Nad pidid välja mõtlema olukorra, milles palju väikeseid lapsi pidid midagi tegema ja siis selle kohta valetama.
Nende nutikas uurimus keskendus 2-3-aastastele. Lapsed pandi istuma nii, et nad olid seljaga uurijale, kelle käes oli mitu mänguasja. Lastele öeldi, et nad kuulevad peagi mänguloomade hääli ja peavad ära arvama, mis loom häälitseb, kuid ei tohi selja taha vaadata.
Esimesed kaks katset olid lihtsad – lapsed kuulsid hääli ja oskasid edukalt ära arvata, mis loom häält tegi. Kolmanda katse ajal juhtus midagi ebatavalist. Sel ajal kui loom tegi häält, astus uurija püsti ja tegi toas midagi muud, olles ise seljaga lapse poole. Lisaks hakkas ruumis mängima muusika, mistõttu ei saanud laps hästi kuulda mänguasja häälitsust. Nõnda ei saanud lapsed ülesandega hakkama nii nagu esimestel kordadel.
Selle asemel, et ise arvata ära, mis loomaga on tegu, pidid lapsed tüssama – nad vaatasid selja taha, et looma näha ja astusid seega üle keelu.
Mis juhtus? Varjatud kaamera näitas, et 80 protsenti lastest piilus selja taha. Mida vanema lapsega oli tegu, seda suurema tõenäosusega suutis ta endale kindlaks jääda. Muidugi ei näita see tulemus midagi valetamise kohta, vaid näitab, kui raske on lastel kiusatusele vastu panna.
Oluline oli hoopis see, et kui uurija tuli lapse juurde tagasi ja küsis talt, kas ta piilus, siis tunnistas seda vaid 40 protsenti lastest. 60 protsenti lastest luiskas ja väitis, et ei vaadanud selja taha. Just nagu tordikaunistuste mugija Johngi. Kuigi suuremad lapsed vaatasid väiksema tõenäosusega selja taha, siis kippusid nad rohkem valetama, kui seda tegid.
Pärast seda kui uurija küsis lastelt piilumise kohta (enamik ütles ju «ei»), küsis ta lõpuks, mis loomaga siis tegu oli. 76 protsenti lastest, kes valetasid piilumise kohta, rääkisid end kohe sisse ja ütlesid välja, mis loom oli. Kõigest 24 protsenti lastest jäi oma valele kindlaks ja nimetas kas vale looma; väitis, et ei tea vastust või keeldus vastamast. Kuigi 60 protsenti mudilastest suutis valetada, et ei piilunud, siis ei osanud nad oma pettusega lõpuni minna.
Teinegi näide sellest, kui raske on mudilastel kaaslast ninapidi vedada, on teises videos, kus neil palutakse komm pihku ära peita, et seda täiskasvanu eest peita. Ikka ja jälle ei saa põnnid sellega hakkama, mida on väga vahva ja armas näha.
Siit võib järeldada, et mudilased on väga kehvad luiskajad. Nagu John, kes jätab asitõendid endale näkku ja ei saa aru, et need teda reedavad. Mõnikord võib see pakkuda täiskasvanutele palju nalja. Näiteks vestlussaatejuht Ellen Degeneres kutsus väikese Johni emaga oma saatesse. Teinekord võib aga ilmselge valetamine lapsevanema marru ajada. Seevastu võib see vanemat ka palju rahustada, et pisipõnn ei oska veel hästi luisata, sest nõnda saab tema eest paremini hoolitseda.
Valetamine ei ole aga üdini halb. Nii mõnigi kord tuleb ausast vastusest loobuda, et säästa teiste tundeid. Me ise õpetame oma lastele luiskamist ja hädavalesid. Enamik lastest õpib ka selle peene kunsti peagi selgeks. Selektiivne luiskamine tähendab aga seda, et laps peab mõistma mitte ainult enda seisukohta (kas ma saan pärast karistada) vaid ka teiste seisukohta (ta solvub, kui ma ütlen, et tal on kole kleit). Need oskused arenevad lapsel enamasti välja eelkoolieas ja algklassides. Edaspidi muutub ta üha vilunumaks ja hakkab valetama nii heade kui halbade asjade kohta.