Võrdne panustamine rikastab pereelu

Liina Vahter oma viieaastase poja Taaviga. Pereema sõnul on nende kodus nii lapsehoidmine kui ka muudki tööd kirjastajast abikaasa Taunoga üsna võrdselt jaotatud. «See ei tähenda, et üks peseb pool põrandat ja teine pool. Teeb see, kes märkab,» lausus ta. Foto: Mihkel Maripuu

Ehkki viimasel ajal räägitakse Eestis palju meeste ja naiste võrdõiguslikkusest ning riik on astunud samme, et naised saaksid oma kaasadega võrdselt tööelus osaleda, on ühiskonnas valitsevad hoiakud, mis eeldavad naistelt rohkem kodule pühendumist ja meestelt rahateenimist, visad kaduma.

Kliiniline neuropsühholoog Liina Vahter ütleb, et ei saa aru, miks mõned naised ei usalda oma last mehe hoolde.

«Nad pole ju meist kehvemad, et hakkama ei saaks. Mina olen olnud sunnitud ka haige lapse välismaale konverentsile sõites isaga jätma ja ehkki süda valutas, tulid nad suurepäraselt toime,» märgib ta.

«Miks eeldatakse, et haige lapsega peab just ema koju jääma, kui mõlemad töötavad? Või miks peaks tema pärast lapse sündi kauem tööst eemal olema kui isa?» küsib ta.

Vahter ei mõista suhtumist, et kuni kolmanda eluaastani on laps ema oma ning alles siis hakkavad mõlemad vanemad temaga tegelema. «Midagi ei tule tühja koha pealt ja siis võib juba hilja olla,» räägib ta.

Mõradega kuvand

Tallinna Ülikooli rahvusvaheliste ja sotsiaaluuringute instituudi (RASI) sotsiaalse stratifikatsiooni osakonna teaduri Triin Roosalu sõnul on hea, kui abikaasade või elukaaslaste nägemus soorollidest perekonnas kokku langeb. Sel juhul võivad ka kodused tegemised olla rangelt jaotatud naiste- ja meestetöödeks.

«Kui see sobib mõlemale ja on perele hea, siis pole midagi katki,» lausub ta.

Suhte algul pole see, kuidas kodutöid jagada ja kes nõusid pesema hakkab, sugugi kõige tähtsam asi, milles kokku leppida. Probleemid tekivad siis, kui ootused on erinevad.

«Mitmed rahvusvahelised uuringud näitavad, et kui algul ongi kodutööde jaotus ideaalilähedane ja mõlemad teevad asju suhteliselt võrdselt, siis laste sünni järel kipub see muutuma. Siis jääb rohkem koduseid töid naiste kanda ja see olukord ei muutugi enam endiseks tagasi,» räägib Roosalu, kes on seda teemat käsitlenud ka oma doktoritöös.

«Viimasel ajal lükkavad nii naised kui ka mehed, eriti aga mehed, pere loomist edasi. Sellal vastutavad nad oma elu eest täies ulatuses ja saavad kõige korraldamisega hakkama. Koosellu astudes asi sageli muutub ning näiteks pesu pesemine ja triikimine lükatakse sujuvalt naisele,» märgib ta.

Suurem osa süüd lasub Roosalu sõnul siin ühiskonnas levinud kuvandil, mille järgi naine justkui peabki tegema süüa, pesema pesu ja hoolitsema laste eest. Mees seevastu näitab oma hoolitsust sellega, et toob raha koju.

Tegelikult on selline pilt juba ammu mõradega, sest isegi kui mees toob raha koju, siis tavaliselt sellest ei piisa ja nainegi peab tööd rabama, et kõik perekonna vajadused rahuldatud saaks. Selline ootus võtab sotsioloogi hinnangul meestelt ära võimaluse teha muudki peale rahateenimise.

Roosalu sõnul on majanduskriisist tingitud töökohtade vähesus pannud eelistama mehi. «Selleks et naine saaks olla mehega ühel positsioonil, peab ta mitu korda parem olema. Ehkki ma ei saa aru, miks talume tavalisi, mitte millegi poolest silma paistvaid mehi kõrgetel kohtadel, ja mille poolest üks tavaline mees on juhtival kohal parem kui tavaline naine,» leiab sotsioloog.

Vale on ka teatud isikuomadusi sooga siduda. «Näiteks arvatakse, et ratsionaalsus on mehelik omadus, aga see ei ole sugugi nii. Tegelikult teame kõik, et on väga palju väga hea üldistusvõimega ratsionaalseid naisi,» toob Roosalu näite.

Ehkki Eestis on meestele loodud võimalus isapuhkuseks ja suurem osa peresid ei kaotaks selle tõttu rahaliselt, võtab meil isapuhkust siiski vaid kümme protsenti meestest. Miks?

RASI elustiilide uurimiskeskuse teaduri Marion Pajumetsa uuringuist on välja tulnud, et vanemapuhkuse ajal tunnevad inimesed ennast nagu ühiskonnast väljas olevana. See on kindlasti üks põhjustest. Mehed on tunnistanud, et ei saa vanemapuhkust võtta seetõttu, et karjäär ei luba ja pole kindel, kas nad saavad pärast sama töö tagasi.

Roosalu sõnul on paljud põhjendused, miks just ema peaks väikese lapsega kodus olema, otsitud ja väärad. Näiteks saab naine edukalt tööl käia ka rinnaga toitmise ajal – talle kas tuuakse laps päeval toita või teeb ta seda hommikul enne ja õhtul pärast tööd. Kõike seda on võimalik hea tahtmise juures korraldada.

Kodutülide allikad

Perekonnaseaduse kohaselt on abikaasade ning lapsevanemate õigused ja kohustused võrdsed. Viimastel aastakümnetel läbi viidud uuringud on aga näidanud, et tegelikult toimib enamikus peredest teatud väljakujunenud rolli- ja tööjaotus.

«Pere majandusliku toimetuleku osas loodetakse endiselt rohkem mehele, seevastu majapidamise korrasoleku, laste kasvatamise ja vanemate või teiste abi vajavate sugulaste eest hoolitsemisega seonduv jäetakse pigem naise hooleks,» selgitab RASI elustiilide uurimiskeskuse vanemteadur Leeni Hansson.

Kas praegustes Eesti peredes, kus mehe sissetulek on enamasti kõrgem kui naise oma, ent põhiliselt naise tehtavad kodutööd võimaldavad perel loobuda mitmete teenuste sisseostmisest, on õrnema sugupoole panus pere majandusliku toimetuleku kindlustamisel mehega võrreldes väiksem või mitte, on omaette teema ja vajaks tema sõnul uurimist.

Varasemad uuringud, näiteks sotsiaalministeeriumi tellitud soolise võrdõiguslikkuse monitooring, on näidanud, et mehed on kodus vastutavad eeskätt selliste tööde eest nagu auto sõidukorras hoidmine ja kodused remonditööd ehk tööd, mis ei nõua igapäevast ajakulu.

Teisalt kasutatakse nimetatud tööde puhul sageli kõrvalist abi. Seevastu naiste õlgadele jäävad enamasti igapäevaselt aega ja tähelepanu nõudvad kodutööd nagu söögitegemine, nõude pesemine, riiete korrashoid ja tubade koristamine.

Varasemad küsitlused on näidanud, et peredes on üheks suuremaks lahkhelide ja tülide allikaks just kodutööde jaotus. Ning seda vaatamata sellele, et kodutööde iseloom on moodsa olmetehnika kasutuselevõtu ja kodude üldise parema tehnilise varustatuse tõttu oluliselt muutunud.