/nginx/o/2013/05/10/1742476t1h354b.jpg)
Istusin pärast raju Kroonika pidu tuhande ja ühe öö muinasjutumaale suunduva lennuki peale ja lasin ülekeeva auru mõnuga välja. Nüüd võib hetkeks nullida kohaliku konnatiigi tramburai, sirutada end mõnusalt välja ja laadida pisut akusid, mõtlesin rahulolevalt. Ootused kiirpuhkusele olid emotsioonivabad: saaks ainult magada ja ajuvabana basseinivees ulpida.
Rahu oli läinud, kui minu kõrvale lartsatas heatujuline paarike. Jutust sain aru, et lennujaama oli tuldud nii rongi kui ka bussiga ning et öö oli mööda saadetud terminali ebamugavatel pinkidel. Nüüd oldi lõpuks lennukis ja elu esimesel lennureisil!
«Issand, kuidas ma pabistan! Kas valisime ikka normaalse hotelli? Ei tea, milline see ookean küll välja näeb? Kas üldse julgeb suurte lainetega vette minna? Püha Mooses, vaata, kui head rooga siin lennukis pakutakse! Uskumatu, ja veini saab ka!»
Kõiksuguseid maailma kolkaid läbi kolanuna, vahel uskumatuna tunduvat luksustki nautinuna sättisin end huviga värvikaid naabreid jälgima. Uni oli nagu käega pühitud. Ükskõikne suhtuminegi – ah, lähen nagu muuseas siit hullumajast pisukeseks ajaks aju tuulutama – kadus kus seda ja teist.
Äkki hoomasin, et mindki oli tabanud ootusärevus, nagu toda metsade ja rabade tagant saabunud paarikest. Silme ees kangastusid sumedad troopilised õhtud, ookeani siidine paitus ja sihitu uitlemine pikkadel valgetel liivarandadel.
Vahepeal lõime naabritega veinitopse kokku ja kiitsime üksteise võidu stjuardessi serveeritud kanarooga. Teate, olen olnud aastaid üks nendest, kes lennukis pakutava toidu peale nina kirtsutab ja selle pea puutumatuna tagasi saadab.
Kuid koos selle reisipalavikus seltskonnaga tundus fooliumpakendis nina ette torgatud kuiv kõhupete vaat et suisa gurmee tasemel hõrgutisena. Sellist lustlikult lapsemeelset reisipalavikku polnud ma tundnud enam aastaid.
Kui sihtkohta jõudes uutest sõpradest lahkusin, puges südamesse kummaline igatsus. Olin justkui hetke saanud olla see noor tüdruk, kes kunagi seisis Tallinna sadamast lahkuval valgel laeval ja lehvitas maha jäänud sõpradele ja perele. Ootusärev ilme ütles rohkem kui tuhat sõna: «Nüüd lähen Soome! Esimest korda välismaale!»
Just esimeses korras on sellist kirbet põnevust ja seletamatut õnnetunnet, mis väärib meenutamist. Tõdesin, et niisugusel väikesel eufoorial on imeline võim nakatada teisigi lähedalolijaid, ning leidsin, et sääraste ainulaadsete tunnetega ei tohiks me kunagi koonerdada.
Sörkides siin ühel varahommikul läbi oma lemmikpargi, märkasin pingil istumas naervaid tüdrukuid. Meenus, kuidas ise olin kunagi koolist tulles samal pingil koos parima sõbrannaga jäätist limpsinud ja tulevikuplaane teinud. Olime kuueteistaastased ja põnev elu pöörles meie ümber nagu värviline liblikas. Rääkisime teineteisele oma hirmudest, ootustest, pöörastest tulevikuplaanidest.
Kui vaatasin neid tütarlapsi, siis tundus, nagu oleks meil miskit ühist. Plikad viisid mind justkui déjà vu’na tagasi muretusse teismeikka, päev muutus hoobilt rõõmsamaks ning endalegi ootamatult viskasin sealsamas ühe kiire hundiratta. Ühel pliksidest kukkus jäätis sülle, aga mina keksisin heatujulisena uute seikluste poole.
/nginx/o/2013/07/05/1875614t1ha1bc.jpg)