Kuidas kaugel restorani teha

Uksed avatud! Kristina Ros ja Maria Lilje äsjaavatud sushirestorani ees. Foto: Maria Lilje

Jaapani kuulus toit. Kariibi mere päiksesaar. Ja mis neid ühendab? Mitte mis, vaid kes: kaks noort eesti naist.

Kristina Ros on endine Estonian Airi töötaja, kes kohtus aastaid tagasi puhkusereisil pika, päevitunud, lokilise ja sinisilmse hollandlase Remcoga. Kaugsuhe päädis abieluga ning nüüd elavad nad Curaçao saarel. Seal otsustas Kristina loobuda igavusega tapvast tööst IT-firmas ning rajas pesupoe. Pood müüb isegi Läti firma Rosme pesu.

Mõned võib-olla isegi mäletavad Kristina Rosi, neiupõlvenimega Deško, kuigi ta on nüüdseks elanud Kariibi mere lõunaservas Venezuela ranniku lähedasel Curaçaol (hääldada kurasao), Muhust kaks korda suuremal saarel juba neli aastat. Kümnendi eest jõudis ta noore lauljana Fizz Superstari talendikonkursi finaali. Ent muusikatööstuse pöörases keerises muutus naudingut pakkunud musitseerimine hoopiski vastumeelseks.

Remco töötab seniajani IT-vallas, kuid leiab aega pidada ka külalistemaja, mille aiast igal nädalal vähemalt kaks korda midagi pihta pannakse. Varaste saagiks on õhtuti langenud lugematul hulgal veini, õlut, juustu, samuti külmiku transformaator. Kuna valvekaamerad ei aita, võttis ta viimaks varjupaigast aia valvuriks koer Bailey. Bailey on elukoha muutusest tulenevast vapustusest üle saanud ja isegi haugub vahel. Kristina silmarõõmuks on krants Betty, kes istub lauas nagu inimene ja sööb piltlikult öeldes linnukeeli. Hea elu.

Rahvuslikud probleemid
Kristina Ros, Curaçao ainus eestlane, otsustas hiljuti sushi-baari avada. Tundus hea idee, sest konkurentide sushi ei kannata kriitikat ja hinnad on liiga kõrged. Liiati, arvestades, et tegemist on saareriigiga, võiks eeldada, et kalatööstus on väga arenenud.

Paraku ei ole – selgub, et kalal keegi käia ei taha, sest kala ei näkka! Isegi sushi-restoranid kasutavad seal ainult külmutatud kala.
Kuigi Kristinal on ettevõtluses juba kogemusi, saatis ta mulle kutse, et aitaksin tal kalkulatsioone teha, menüü valmistada ja töötajaid koolitada. Soostusin pakkumise vastu võtma.

Mäletan, et kui aastaid tagasi esimest korda Curaçaost kuulsin, vaatasin Google’ist pilte ja mõtlesin, et ah, tavaline paradiisisaar nagu need kõik. Selline arvamus püsis ka esimestel seal veedetud päevadel.

Enamik eestlasi seostab Curaçao nime ilmselt neoonsinise likööriga, mis algselt polnudki puhas keemia, vaid koosnes kibeda, krimpsus ja koleda laraha apelsini aromaatsest koorest. Laraha kujunes välja Hispaania apelsinidest, mis, suutmata saare tuulises ja troopilises kliimas vastu pidada, muutusid krimpsus ja kuivanud plönnideks.

Pealinn Willemstad katab pea kogu saare. Seal elab sama palju inimesi kui Tallinnas. Linnulennult vaadates on rannad täis rikkurite villasid, baare, restorane ja hotelle. Suuri maanteid on vähe.

Saart katavad risti-rästi pisikesed majadevahelised augulised teed, ühistransport on pea olematu ning jalgrataste-motikatega ka eriti keegi ei liigu. Kuid inimesed elavad hästi: ühtegi väga lagunenud või papist ehitatud agulilaadset linnaosa ma ei näinud. Hollandlased olid ilmselt head kolonialistid: kõik on puhas ja korras.

Kokaiini kiirtee
Kuid aja jooksul taipasin, et pole see Curaçao sugugi tavaline palmisaar, vaid mitmete kummaliste lisadega kultuuride kogum, mis haarab su endasse ja paneb hiljem taga igatsema. Siiski, nagu selgus, on Curaçaol palju probleeme rahvusliku identiteedi ja kultuuripäritoluga.

Kes on õige curaçaolane, sellest on eri inimestel erinev arusaam, nagu ka sellest, mis on kohalik kultuur. Mustanahalised arvavad, et ainult nemad on õiged curaçaolased ja et saar on rohkem nende kui teiste oma, kuigi nad saabusid siia eurooplastega samal ajal, ehkki sotsiaalse spektri eri otstes: ühed orjade ja teised orjastajatena. Üritasin juba lennukis aru saada, missugune üks curaçaolane välja näeb, kuid see osutus võimatuks – kõik põhirassid olid esindatud. Enamiku moodustavad siiski Aafrika päritolu inimesed.

Curaçao on asukoha tõttu populaarne vahepeatus narkootikumide smugeldamiseks nii Euroopasse kui ka USAsse. Näiteks nimetatakse lennufirma KLM liini Curaçao-Amsterdam kokaiini kiirteeks, sest alati on pardal paar n-ö muula.

Sain ka oma silmaga näha seda meeletut tolliametnike hulka, kes Amsterdamis väravas E24 lennureisijaid tervitasid. Kokku 13 ametnikku ja koer. «Muula» pidi ära tundma selle järgi, et ta ei söö-joo pardal midagi. Lennukipersonal pidi seda jälgima ja enne maandumist tolliga ühendust võtma.

Venezuelast või mõnest teisest Lõuna-Ameerika riigist lendab pisike lennuk kokaiinilaadungiga Curaçao merepiirile ning viskab seal pakid kiirlaevadele, mis toovad need rannikule. Sealt rändab narkootikum smugeldajate kõhus kondoomikotikestes mööda maailma laiali. Väidetavalt moodustab sel moel rändav kokaiin kolmandiku Euroopas müüdavast.

Iseenesest on elu saarel mõnus. Inimesed ei stressa üleliia, käivad kellast kellani tööl, paljud peavad paaritunnist siestat, õhtustavad restoranis, kokteilitavad mereäärses baaris, nädalavahetuseks sõidavad merele.

Kõik on väga rahulik, keegi ei vihasta tühiste asjade peale.
Kõik pole mõistagi üdini lilleline. Nii sain ühel ööl diskoteegi turvameestelt kuulda jubedat sõimu, et ei osanud hollandi keelt. Sellised sõnad, nagu white trash, fat cow ja imbecil paitasid mu kõrvu.

Hiljem selgus, et ööklubi omanik veedab enamiku ajast Hollandis ning turvameeskond on koha n-ö üle võtnud ja hakanud omavolitsema. Mõni päev hiljem andis noor hollandlane mulle rannapeol kummirõngaga täiest jõust tahtlikult vastu nägu, kuna olin rõõmsalt palle loopides teda kergelt riivanud.

Üldiselt tundub, et Curaçao mustanahaliste meelest on peaasi, et saab seksi, süüa ja autoga sõita. Selgitan. Seksi osa peaks hästi iseloomustama fakt, et väga paljudel on juba 18-aastaselt laps, 22selt mitu. Söögi tähtsusest räägib see, et halba restorani saarel ei leidu. Kohalik Aafrika päritolu politseinik tegi meiega 20 kilomeetri pikkuse ringi, et soovitud rand kätte näidata. Peaasi et sõita saab.

Samuti selgus, et paljud istuvad roolis joobnudpäi. Näiteks meie autojuht, kel puudus kehtiv juhiluba, jõi roolis õlut. Kuuldavasti saarel alkomeetreid polegi. Huvitaval kombel on enamiku õnnetuste põhjustajaks turistid. Ju siis kohalikud oskavad vines sõita.

Kui kokad ja Kristina said koolitatud, menüüd koostatud ja kalkulatsioonid tehtud, võis äri alata. Restorani töötajad on pärit nii USAst kui Euroopast, nii Dominikaanist kui Kolumbiast. Pea kõik valdasid nelja keelt. Ja kõik õppisid sushi valmistamise kiiresti selgeks. Mis siis, et Kristinal on abiks ka kallis sushi-robot, mis meeletu tempoga rulle vorbib.

Omanik täiega rakkes
Toorainetest läheb rahvale peale kõik, mis on majoneesiga ja friteeritud. Tervislikkus ja kalorid ei paku kellelegi pinget – täielik vastand Euroopale, kus GDA-tabelite jms jälgimine on paljudele juba igapäevane hasart. Portsjonid on hirmus suured: kui Eestis sööb inimene tavaliselt ühe maki (u 250 gr täidisega sushi-rull), siis Curaçaol tellib enamik kaks või isegi kolm maki’t.

Mulle lihtsalt füüsiliselt ei mahuks selline ports sisse. Lisasime menüüsse ka paar Sushimoni valikut: meie grillitud lõhega sushi sai nimeks Scandinavian roll ja muutus kohe populaarseks.

Restorani igapäevane töö tundus alguses väikeste viperustega sujuvat, kuid praeguseks on asjad nii, nagu meilgi Eestis – omanik on rakkes. Küll ei ilmu kokk tööle, küll ei tööta kaardimakseterminal, siis kaob elekter, mis on toore kalaga restoranile eriti valus probleem, siis ei jätku vahetusraha või on töötajad unustanud riisi keeta, mistõttu peab kõige kiiremal ajal kliente ära saatma.

Kogu aeg peab kontrollima, probleemidele loominguliselt lähenema ja abistama. Nii see asi pisikestes restoranides kord juba käib.

Autor on lõpetanud Tallinna Ülikooli aasia kultuuriloo eriala jaapani suuna ja õppinud keiserlikus ülikoolis Tokyos. Ta on Tallinnas asuva jaapani restorani Sushimon peakokk ja omanik.

Ootamatu tutvus

ABC-saari teate? Need on Aruba, Bonaire ja Curaçao, mis asuvad üksteisele väga lähedal. Seetõttu on sealsete saarlaste elud tihedalt põimunud. Aruba on tuttav lembelaulik Dave Bentoni sünnikohana. Kuid ka Eesti on sealkandis just tänu Bentonile tuntud.

Kohtusin ühel õhtul juhuslikult tema lähisugulasega, kui Kristina Ros kohalikus restoranis laulis. Juba järgmisel õhtul jazzbaaris aega veetes kohtasime kohalikku kuulsust Juni Julieti, kes samuti Bentonit tunneb. Ta väitis koguni, et tema tulevase eurolauliku Eestisse laevadele tööle sokutaski.