Sten Sang: kas töö teeb vabaks või vigaseks?

Sten Sang Foto: Erakogu

Tuntud antikangelane härra Adolf on kinnitanud, et töö teeb vabaks. Julgen talle vastu vaielda ja öelda - töö teeb vigaseks. Oma arvamuse selgituseks toon näiteid enda ja ümbritsejate tööelust. Ehk tunned sinagi, kallis lugeja, äratundmisrõõmu ja -kurbust.

Esimesed helged oma raha teenimise kogemused sain varajases noorukieas. Sai malevas aedu värvitud, umbrohtu kitkutud ning grupis vajalikke haljastustöid tehtud. Noort inimest on ju vaja varakult tööeluga harjutama hakata, et ta loodriks kätte ära ei läheks.

Reaalse täiskohaga ameti ning suvise vahva laagri erinevus on muidugi kolossaalne. Minu esimeseks päris raha teenimise tööülesandeks sai kuueteisttunnine seismine. Pärast esimest nädalat ei tahtnud hommikul kohe üldse mitte oma ümmarguseks muutunud kandadele astuda. Ometi suutsin sel elualal vastu pidada tubli aasta. Mälestusmärgiks on sellest siiani jäänud piinav seljavalu.

Praegusel ametipostil tuleb erinevalt eelpool mainitust istuda. Teha seda terve ööpäev järjest ning vastu pidada. Seljavalu on saanud omale uue sõbra kogu keha liigestepõletiku näol. Tundub, et üks aasta on maksimaalne aeg, kaua keha talub talle pandud stressi ning ebaloomulikku asendit. Pärast selle aja möödumist on kingiks saadud järjekordne valu, mis üldjuhul jääb surmani saatma.

Ekstreemsematest tööl juhtunud apsakatest meenub lähedase inimesega elupäästja ameti pidamisel juhtunu. Õppuste käigus tõmmati mees valede võtetega jääaugust välja ning tagajärjeks oli tugev seljavigastus. Mingit hüvitist tööandja isegi maksis, kuid teatavasti ei osta tervist mitte mingi raha eest tagasi.

Toon näite ka kolmekümne aasta monotoonse töö mõjust inimkehale. Lähedane naisterahvas on just nii kaua pidanud koka ametit. Hetkel jääb õndsa pensionipõlveni aega üle kümne aasta, kuid õpitud ametil jätkata on võimatu. Selleks on põlved end läbi kulutanud ning nõuavad proteese. Kõige kurioossem loo juures - töövõimetust sellise operatsiooniga taotleda ei saa. Tegu olevat loomuliku kulumisega ning kedagi ei huvita, et inimese reaalne elukvaliteet ning töövõime on alanenud.

Hiljuti arutasime tuttava noore naisterahvaga, kas meie vanuses inimesed peavadki muretu pensionipõlveni vastu. Kummalisel kombel on eelmine põlvkond meist sitkem ning kulutab tõsiste vaegustega vähem arstikabineti uksi. Või on vanemad inimesed harjunudki valudega võideldes hommikust õhtuni rassima? Kuigi möödunud aegadel ei katnud toidulauda nii rikkalik valik, jäi see kordades puhtamaks kemikaalidest. Tänapäeva inimesed söövad ühe toidukorraga sisse terve Mendelejevi tabeli. Pädevaid uuringut liigse keemia toimest inimkehale ei ole minu silmad näinud ega saagi nägema. Maksimaalne kasum tootjale paneb paika, mida poeletilt saada on.

Mind ootab peagi ees töökohavahetus ja sellega seoses pendeldab peas küsimus, milline amet säästab enim tervist? Kiirelt eeldaks, et kontoritöö on lihtne ja mugav. Silmad ja liigesed selle seisukohaga ei nõustu. Järgmise valikuna tundub tulusana tootmistöö. Mõeldes puidu- ja metallitööstuse peale tuleb silme ette tolm, müra ja kuumus. Paratamatult jääb selline mulje, et mainitud ebasoodsates tingimustes võib terveks jääda vaid masin. Kuigi ka see masin vajab regulaarset õlitamist ning hooldust. Kes aga õlitab ja hooldab habrast ning kergelt rikki minevat inimkeha? Masina puhul on varuosade paigaldamine muretu ning kiire toiming. Kas sama kehtib ka elus organismi puhul?

Minu jutt võib mõnele paadunud töönarkomaanile kõlada haleda pirinana. Selle töömurdjaga soovin aga kohtuda kümne aasta pärast. Selleks hetkeks on tema tervis otsad andnud ning mingit toetust riigi ega tööandja poolt loota ei ole. Hädise ja haigena on vaja ise vanaduseni välja vedada. Siiski saab samal ajal vastu rinda taguda ning kiita, kui tublit tööd elu aeg tehtud on. See korvab kõik.