/nginx/o/2013/07/05/1875614t1ha1bc.jpg)
/nginx/o/2013/05/10/1744250t1h256b.jpg)
Wikileaks tähendab suurte saladuste suurt lekkimist. Poliitikas ilma tegevate tähtsate inimeste suust tundlikel teemadel lendu lastud lauseid ja sellest tulenevaid ebameeldivaid tagajärgi.
Anu Saagim: ussijutud
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Näiteks nemad seal suure lombi taga ütlesid, et Ilves olla öelnud, et tegelikult ta ei tahtnudki seda igavat presidendiametit. Aga kuna tema arvates polnud Rüütli ajal Eestil justkui riigipead olnudki, siis uskuvat ta, et on ainuke, kes suudab selle õnnetu maa veel päästa.
Ilmselt tulnuks olla Ilvese peale tõsiselt solvunud ja talle üks kuri säuts saata. Lisaks sellele, et sedasorti leketel on diplomaatiliselt ebameeldivad tagajärjed, tekitavad need piinlikkust. Täpselt samamoodi kui meie eraelu eraasjade ilmarahvale lekkimine.
Eraelulised ussijutud on ilmselt sündinud kohe, kui lähikonna moodustab rohkem kui kaks tegelast. Lekkele eelnevad tagarääkimine ja klatš. Selja taga rääkimist võib loomulikult nimetada ka peenemalt – hea tuttava tegevuse analüüsimiseks teise hea sõbraga.
Minu vanaema ütles ikka, et klatš ja selja taga nihverdamine said alguse juba paradiisis, kui Eeva ja Aadamaga lõi kampa uss. Kui Aadam läks pisutki õunapuust eemale, sosistas uss Eevale kõrva, et vaata, millised lampjalad sellel mehel on. Selja taga rääkimine muutus lekitamiseks, kui Eeva rääkis Aadamale, mida uss oli lehtede vahel talle kõrva sahistanud.
Loomulikult paisus ka sõnumi sisu. Aadama kõrvu jõudis lisaks märkusele lampjalgade kohta ka jutt tema kehvast iseloomust ja küsitavast meheaust.
Kooliajal olid lekkeallikateks salapäevikud ja salmikud. Sealt oli lihtne teha järeldusi, kes kellega käib või kelle järele keelt limpsab. Parimal sõbrannal oli lihtne niite tõmmata: «Ma räägin kõigile, et Toomas sulle meeldib, kui sa mulle oma vildikaid ei laena …»
Sõprade keskel oli enamik lekkeid suulised: «Veiks ütles, et talle vist Merks enam ei meeldigi. Nendel läheb küll see suhe varsti lörri.» Muidugi läks, nagu jutt Merksi kõrvu jõudis.
Bussis kuuldud tiinekate jutt – «Marikal on jube suur ja äge pere» – võib järgmisel päeval Facebookis tänu mõnele samas bussis viibinud teravkõrvale olla moondunud kõlakaks: «Marikal on jube suur ja äge perse.»
Paarisuhtes jõutakse teema tõlgendamiseni vahel juba enne, kui leke on jõudnud alatagi.
«Kuule, mis sa sellega öelda tahtsid, kui ütlesid, et …»
Loomulikult võib salateavet lekitada ka naabritest ja pürgida nii oma eesmärkide poole: «Naabrimees Ats kavatseb osta Audi. Ehk peaksime meiegi autot vahetama, see Toyota on juba kaheksa aastat vana ja …»
Sugulaste vahel käib hoopis kõrgema pilotaažiga Wikileaks: «Kuule, Tõnis on viimasel ajal käinud tihti tädi Martat vaatamas. Varem küll ei käinud. Tõnis jahib pärandust, mis muud.» Kui lugu jõuab Tõnise kõrvu, tuleb tol end loomulikult raevukalt kaitsta: «Käin sellepärast, et keegi muu ju ei käi!
Marta on juba eakas ja mul süda valutab tema pärast.»
Need sõnad jõuavad suure ringiga ka Marta kõrvu: «Tõnis karjus, et peab käima sinu juures suurest süütundest.» Pärast seda vajab Marta-tädi liitrite viisi suhkruvett ja validooli. «Tõnis, kallis, miks sa mulle niiviisi teed,» kurdab Marta ja Tõnis rohkem oma nägu tädi pool ei näita. Ja nüüd läheb põrgu lahti: «Issand, kui südametu võib ikka üks inimeseloom küll olla!»
Kõige selle tramburai lõpetuseks – võib-olla tasuks siiski rääkida oma mõtetest, järeldustest, tõlgendustest ja ebalustest otse ja keerutamata näost näkku? Kas meil on üldse vajagi udupeent diplomaatiat, kui julgetaks asju nimetada nende õigete nimedega?
Järsku suudetaks pere ja sõprade vahel käärivatele riidudele lisaks ära hoida niiviisi ka lahutusi, miks mitte sõdugi? Või on hoopis vastupidi, et diplomaatia ongi sünnitatud otsekoheste ja siirate inimeste kaitsmiseks? Ilmselt on.