Kultusbränd, mis kasvas välja Pariisi sadulsepatöökojast

Hermèsi siidsalle müüakse maailmas iga 25 sekundi järel üks. Foto: SCANPIX

Mis ühendab stiiliikooni Grace Kellyt, kuninganna Elizabeth II, paparatsode lemmikut Victoria Beckhami ning telesarja «Seks ja linn»? Kuulsus? Ei, hoopis kultusmärk Hermès.

Mõistagi on neid maailmanimega Hollywoodi tähti, meelelahutusstaare ja ärituusi, kelle outfit’is mõnd Hermési moemaja ihaldusväärset kultuseset vilksatamas nähtud, märgatavalt rohkem. Kultusseisusesse tõusnud esemeid on aga 1837. aastal väikesest Pariisi sadulsepatöökojast välja kasvanud Hermèsi moemaja andnud moeajaloole vähemalt kolm: The Kelly Bag ehk Kelly kott, The Birkin Bag ehk Birkini kott ja Hermès carrés ehk siidrätik.

Kõik need legendaarsed aksessuaarid sündisid möödunud sajandil ehk kümnendeid hiljem, kui Thierry Hermès oma äriga alustas, valmistades Euroopa aadlile tõldade ja kalesside varustust – ega asjata pole firma logol hobusõiduk. Tema poeg Charles-Èmile, kes hiljem isalt pereettevõtte üle võttis, kolis töökoja 19. sajandi teisel poolel 24 Rue du Faubourg Saint-Honoréle, mis on praegu üks Pariisi uhkemaid moetänavaid ning kus siiani asub Hermèsi esindusbutiik ja muuseum.

Maja, nagu firma isegi, kuulub praeguseni perekonnale, mis hiiglaslike suurkontsernide ajastul on üpris haruldane. See lubab luksusmärgil hoida oma stiili ja joont, mis muu hulgas tähendab truudust käsitööle ja naturaalsetele materjalidele, mis ju ongi luksus.

Kuulsus tegi nime

Läinud sajandi algul, kui sadulsepaäri tüür läks Thierry Hermési pojapoegadele, alustati nahksadulate valmistamist, varustades nendega teiste seas Vene tsaari. Lisaks oli Hermèsil au tutvustada esimesena Prantsusmaal tõmblukku, mille kasutamise ainuõigus nahkrõivastel kuulus omal ajal just neile – näiteks Walesi prints oli üks kuulsamaid tõmblukuga nahast golfijaki kandjaid.

Et tasahilju hakkasid maailma vallutama autod, lisandusid ratsavarustuse ja rakmete kõrvale (neid teeb Hermès siiani!) riburada pidi kõikvõimalikud nahast aksessuaarid, reisikohvrid, 1922. aastal ka esimene käekott. Hiljem veel ratsaülikonnad, naisterõivad, käevõrud, kellad, parfüümid. Kuid seesama staatuse sümbol, Kelly kott, algselt nimega sac à dépèches, mille Hollywoodi filmitäht ja Monaco printsess Grace Kelly kuulsaks kandis, nägi ilmavalgust juba 1935. aastal, mil tollal maailmale moodi dikteerinud Pariis aksessuaare üha rohkem hindama ja esile tõstma hakkas.

1930. aastate moodsatele ja rikastele autoomanikele mõeldud Hermèsi käekoti tõeline tähelend algas aga alles 1956. aastal, mil Life Magazine’i esikaanel ilmus Monaco printsessi foto, kus ta hoidis kõhu ees sedasama Hermési kotti, üritades sel moel varjata paparatsode eest oma lapseootust. Kohe pärast foto ilmumist ristiti kott Kellyks ja selle ihalejaist tekkis firmas kuuekuuline järjekord.

Stiilse näitlejanna ja printsessi käevangus võis tollal näha sama käekoti kõige erinevamaid variante. Hermès, taibates naise kotieelistuse turunduslikku kasu, paluski lõpuks Monaco kuninglikult perekonnalt luba nimetada käekott The Kelly Bag’iks. Juba siis aitas kuulsus müügiedu tõsta ...

Ka praegu on see firma üks müügihitte ning tahtjad peavad ühtaegu elegantse ja praktilise kotiklassika omanikuks saamist ootama kuid, kui mitte aastaid. Järjekorra põhjus on lihtne: see on puhas käsitöö. Ühe koti valmistamiseks kulub 18–24 tundi ja kombeks on, et üks meister teeb koti algusest lõpuni valmis, kasutades kinnituste õmblemiseks linast niiti ja aukude tegemiseks naasklit. Ühes Kellys on 2600 nõelapistet, õmblused poleeritakse mesilasvahaga ja vooder vormitakse pehmest nahast. Luksust ei saa teha kiirmeetodil, usutakse Hermèsis.

Kestavad igavesti

Lisaks signeeritakse iga Kelly kott töökoja ja meistri numbri ning valmistamise aastaga. Kotti tehakse kaheksas mõõdus, kasutades 20 eri materjali ja rikkalikku värvikaarti – täpselt nii nagu kunde soovib. Valmistaja sõnul kestavad ihaldusväärsed kultuskotid igavesti ja kuuldavasti võibki firma töökodades sageli näha vanu käekotte, mis sinna parandada toodud. Kes kord selle hinnalise ja ajatu eseme soetanud, kannab seda kogu elu ja pärandab järgmistele põlvedele – selles väljendub imehästi ka firma filosoofia.

Kelly on omapärane sümbioos tagasihoidlikust lihtsusest ja silmatorkavast luksusest, kiidavad moeloolased trapetsikujulist, kaarja sanga, madala klapi ja ainulaadse kinnitusrihmaga käekotti ning nimetavad seda 20. sajandi üheks ikoonkotiks. Muidugi maksab see ka väikese auto hinda, sõltuvalt nahast ja lisavidinatest (näiteks kinnitused võib valida kullast, hõbedast või pallaadiumist) ulatub see mõnest tuhandest eurost kümnete tuhandete eurodeni, nii nagu teiselgi sama legendaarsel Hermèsi käekotil, The Birkin Bag’il.

«See ei ole kott, see on Birkin,» ütles müüja tähenduslikult telesarjas «Seks ja linn» hämmeldunud ja nördinud Samantha Jonesile, kui kirjutas tema nime viieaastasesse kotijärjekorda. Muidugi, Birkin polegi lihtsalt käekott, vaid samasugune staatuse sümbol kui Kellygi. Selle vahega, et see sai nime Briti näitlejanna ja lauljanna Jane Birkini järgi, kes sattus istuma lennul Pariisist Londonisse firma toonase juhi Jean-Louis Dumas’ kõrvale. Kui naise käekoti sisu põrandale kukkus, kurtis Birkin mehele, et raske on leida piisavalt praktilist argist käekotti. 1984. aastal disainitigi talle Pariisis just selline kott, mis teda rahuldas. Ennekõike on see mahukam kui Kelly kott, ent sedagi valmistatakse eri suuruses ja värvides, nii krokodilli- kui ka jaanalinnunahast. Sel on tavaliselt kitsenahast vooder ja kinnituseks väike tabalukk ning kui tellija tahab, ehitakse kott isegi teemantidega.

Täht siidrätikute seas

Mis võiks olla veel prantslannalikum kui üks ehtsast siidist rätik? Eriti veel Hermèsi oma, mis läinud aastal tähistas oma 75. sünnipäeva. Seda lisandit, mis ühe hoobiga rõivakoosluse elegantseks muudab, leidub enam kui 25 000 mustrivariandis ja kõige erinevamates värvikombinatsioonides. Siidrätiku hinnaklass, mis algab mõnesajast eurost, teeb sellest eriti kirglikele himustajatele ka kättesaadavama luksuse kui kotid. Pole siis ime, et seda müüakse maailmas iga 25 sekundi järel üks. 

Käsitsi palistatud siidrätikut kandis kuninganna Elizabeth II 1956. aasta Briti postmargi portreel, Grace Kelly sidus sellega kaela aga suisa kipsis käe! Neid, kes selle enesele pähe või kaela sidunud, on muidugi veel, filmilina kangelannad Audrey Hepburn ja Sharon Stone filmis «Ürginstinkt» nende seas. Lisaväärtust annab 65-grammisele siidrätikule veel tõik, et see on lõhnastatud. Tänini on kõige populaarsemad hobuse motiiviga rätikud, aastas antakse välja kaks uut kollektsiooni. Sellekevadine valik sündis koostöös Comme des Garcons’i loovjuhi Rei Kawakuboga, ühendades mustriklassikat abstraktsete vormidega ning jagunedes mustvalgeks ja värviküllaseks.

Mehed võivad aga kaela sõlmida väärika mustri- ja värvirohke siidlipsu. Nagu kõik muu, pakitakse ka see Hermèsi butiikides oranži kotti, millel on värvile kohaselt särtsakas sünnilugu: nimelt oli kuni teise ilmasõjani firma pakkepaber beež. Sõjaaegses nappuses teatas aga firma paberiga varustaja, et tal on pakkuda veel ainult oranži – kas sobib? See sobis, ja eristus teistest niivõrd, et juhtkond otsustas selle omaks võtta. Pole üldse harv, et seesama oranž vilksatab ka moelaval väärika märgi hooajakollektsioonides.

Lõhnad kui kirjandus

Moemaja parfüümiseiklus algas 1951. aastal lõhnaga Eau d`Hermès, mis liigitub unisex-parfüümiks, kuigi Hermèsi lõhnaloojad nimetavad seda meelsamini «jagatud parfüümiks» või ka «lõhnaks mõlemale soole». Ka hilisemad Voyage d'Hermès, Eau d'Orange jt kuuluvad nende hulka. Järgmine aroomikokteil, esimene naisteparfüüm, elegantne ja ajatu Caléche, mille nimi viitab hobuvankrile, sündis aga alles kümne aasta pärast, 1961. Sealt edasi muutus luksusmärgi parfüümielu tormilisemaks ja uusi lõhnu lisandus tihedamalt. Nende seas on 1995. aastast pärit valgete lillede rohke 24 Faubourg naistele, mis kannab Hermèsi ajaloolise peamaja nime, aga ka puidune ja särtsakas Terre d'Hermès meestele 2006. aastast, mis härrasmeeste seas on väga populaarne.

Klassikaline ja lilleline Calèche sai mõne aasta eest endale ka «noorema õe» Kelly Calèche, mis on inspireeritud luksusmärgi ajaloos olulist rolli mänginud hobuvankrist ja Grace Kellyst ning kus lillearoomide kõrval säravad pehmed nahanoodid. Eriline koht lõhnagaleriis on aedade sarjal, millest esimesest, nii naistele kui ka meestele mõeldud Un Jardin en Méditerraneé’st õhkub vahemerelikke noote viigipuust seedri ja bergamotini.  

Vähetähtis pole seegi, et Hermèsi praegune parfüümilooja Jean-Claude Ellena kõneleb maja parfüümidest kui romaanidest, novellidest ja luuletustest. Romaanid on need lõhnad, mis on tulvil ajalugu ja lugusid; novellid justkui dialoogid looja ja loomingu vahel, olles lühemad ja komponentidega piiritletumad; luuletused on aga selged ja löövad parfüümid, mille olemus tuleb kohe esile.