Sten Sang: kolimise võlu ja valu kriibib hinge

Sten Sang Foto: Erakogu

Iga muutus avab uusi uksi ja sulgeb vanu. Tuhanded meie seast avavad uksi teisel pool lahte või veel kaugemal. Minu pere ootab ees kolimine ülikoolilinna. Räägin lahti hirmud ja lootused, mis valdavad inimest tundmatus kohas vette hüppamisel.

Minu õnneks jagas Naine24 hiljuti häid näpunäited asjade pakkimisel. Kuidas aga hakkama saada emotsioonide kokku ja lahti pakkimisega?

Huvitaval kombel hakkasin kolimise mõtte vastuvõtmise hetkest alates meelega sõpradest kaugenema. Ilmselt soovisin alateadlikult lahkumise võimalikult valutuks muuta. Tervelt aasta enne oodatavat äraminekut muutusin nende vastu külmaks ning kinnitasin endale - parem on üksi aega veeta. Muidugi saavutasin soovitud forever alone tüübi staatuse kiirelt ning sain omaette masendudes aega elu põhiväärtuste üle juurdlemiseks. Mainin ära, et eriliselt «lill» see aeg ei olnud.

Imelik, kuidas inimene justkui karistab end juba enne, kui reaalne olukord kätte jõuab. Olen enda puhul sama käitumismustrit märganud ka armsama lahkumise eel. Et elame hetkel veel visiitsuhtes, on raske taluda tema eemalviibimisi. Juba lahkumise eelõhtul kipun endasse tõmbuma ja tõredaks tõmbuma. Naine ei suuda mu käitumist lahti mõtestada ning piinlik on ise rääkima hakata, et mu torssis väljendumine tuleb kurbuse alla surumisest.

See sama kurbus valdab ka kodulinna maha jätmisel. Püüan pidevalt tuju tõsta erinevate energiat süstivate ideedega - uues linnas on huvitavam seltsielu, asjalikum töökoht, värske ilmega elupind ja muud hüved. Olen ise alati uskunud, et minejal on kergem kui paigale maha jääjal. Nüüd ei saagi enam aru, miks mind kui minejat nii pagana kerge tunne ei valda.

Omamoodi hea laengu minemiseks andis meie enda elupinna müügi lugu. Müstilisel kombel sai meie armas kodu uue omaniku vähem kui nädala jooksul ning valiti välja kahekümne seast. Uuteks omanikeks osutus haritud ning sügavate traditsiooniliste väärtustega pere Moskvast. Hiljem tunnistasid vastsed suvekorteri omanikud, kuidas neid valdas äratundmishetk meie koju sisenemisel. Oleme oma majapidamisse pidevalt investeerinud ning loomuliku kulumise jäljed koheselt korrigeerinud. Paljud Eesti pered sellesse ei panusta ning tulemuseks on koledas seisus kodud, mida telesaate remondimeeskond hiljem kampaania korras päästa püüab. Meie maakler sõnas, et paljudel ei ole rahalisi vahendeid oma kodu korrashoiuks.

Muigasin tema lause peale - enamikul kitsikuses ja käest lastud kodudes elavatel inimestel on ometi raha kohvi ja sigarettide jaoks. Minu peres neid kahte populaarset harjumust ei tunta. Küll tunneb minu pere pisiremondi võimalusi, ka mõne euro eest on võimalik saada mitu rulli tapeeti ning elementaarset puhastuslapi kasutust õpib juba lasteaias.

Taolist minnalaskmist ning õigel hetkel pisiremondiga viivitamist nägime pea kõigis korterites, millega uues elukohalinnas tutvumas käisime. Selle peale sõnas meie enda maakler: «Inimestel puudub maitsemeel ning tahtmine enda ümber korda luua.» Nõustusin tema väitega ning tajusin ise, kui eemaletõukavalt mõjub kodusoojuseta õnnetu räämas elupind. Püüdsin endale korduvalt sisendada, et kõike annab ju korda teha, kuid äratundmishetk ei saabunud ning valikut me teha ei suutnud.

Pärast esimest elupindadega tutvumispäeva Emajõe Ateenas saime ohtralt uusi kogemusi. Jõudsime pärast kolmetunnist sõitu läbi suvise udu ja vihma hilisõhtul räsitult ning löödult kodulinna. Pärast maja ette auto parkimist ei jagunud jõudu ega tahtmist tuppagi minna. Nii drastiline oli olnud erinevus meie hoitud ning valgusküllase sooja kodu ning äsja üle vaadatud uute variantide vahel.

Omavahel tegime nalja läbi kurbuse - kui saaksime, pakiksime oma korteri tervenisti majakarbist kaasa ning viiksime teise linna.

Kallis lugeja, millised on Sinu kogemused elupinna vahetamisel?