/nginx/o/2009/10/31/258675t1h8a22.jpg)
Noorte valikute tegemine gümnaasiumi lõpus meenutab pimedas toas elevandi kobamist. Täpselt on raske hoomata, millega tegu, ja olenevalt katsutavast pinnast võivad järeldused olla erinevad. See, mis noori tulevikus ees ootab, on sageli raskesti prognoositav.
Karjäärinõustaja töös märkan, et noorte valikud varieeruvad pilvedesse pürgimisest käegalöömise ja praktilistel kaalutlustel tehtud valikuteni välja. Mida vähem on olnud noortel häid kaaslasi, kellega oma valikuid arutada, seda suuremas segaduses nad on. Selleks et kindla peale valida, on vaja väga head eneseanalüüsi ja väga head võimaluste tundmist – seda kõike aga tihtipeale keskhariduse omandamise kõrval napib. Segaduses olek sunnib noori sageli oma unistusi kõrvale jätma ja valima mõnd klassikalist eriala, mis on turvaline ja majanduslikult tasuv. Vahel tehakse pragmaatiline valik vaid majandusliku iseseisvuse kaalutlustel.
Kuna noortel sageli isiklikke kogemusi napib ning loetelu tulevikuametitest (aerooperaator, IT-aednik, dirigent-juhtimisnõustaja) ei terenda silme ees, tuginevad nad sageli müütidele. Mõnes mõttes on müüdiks kujunenud ka see, et kui tahad üldse siin ilmas midagi korda saata, pead kohe pärast kooli lõppu välismaale minema. Mis saab aga neist, kes tõesti ei soovi perest ja sõpradest eemal olla?
Müüt on ka see, et kui sa õiget valikut ei tee, siis kahetsed elu lõpuni ja jääd segastes tööturuvetes triivima. Tegelikult on kõik meie tegemised ja õppimised väetis tuleviku tarbeks. Kui avatud meelega õppida ja kogeda, siis põhimõtteliselt karjääris valesid valikuid pole, kõike saab kuskil kunagi kasutada. On täiesti tavaline, et inimesed leiavad oma kutsumuse alles 30., 40. või 50. eluaastates, vahel hiljemgi.
Tahaks julgustada noori tegema seda, mille puhul kirg kõige suurem ja kuhu süda veab. Elukestva õppe ajastul võime naasta akadeemilise karjääri juurde ka hiljem, kui sihid selgemad ja õpitavat täie teadlikkusega naudime. See on kindlasti parem, kui püüda ühiskonna survest tulenevalt elada nii, nagu oleks käes viis viimast aastat elus – püüda samal ajal karjääri teha tööl, õppida ülikoolis, hobidega tegeleda ning ka enda ja oma lähedaste eest hoolitseda. Mõistlik oleks korraga üks asi fookuses hoida.
Noorte fookuseks ongi ju enese tundmaõppimine, eneseleidmine ja kogemuste kogumine. Klassikaline skeem, et omandad eriala, saad selle eest nii palju raha, töötad pensionini, on igaveseks lõppenud. Inimesed ehitavad oma tööelu üles teisiti kui varem – võivad pidada korraga mitut ametit, tegeleda samal ajal heategevusega, olla ühtaegu elustiiliettevõtjad, palgatöötajad ja siis ühel hetkel jälle üliõpilased. Seda nimetatakse kaleidoskoopkarjääriks. Jääb vaid soovida piisavalt inspireerijaid, häid õpetajaid ja helgeid kaasteelisi.