Moeblogi Londonist: suvi ja neuroturundus

Foto: SCANPIX

Seekordset kolumni kirjutan pargipingilt, päikeselisest ja  kahekümnekraadisest Londonist. Ise usun, et pärast pikka arktilist kliimat enamik inimesi minestas õnnest, kui hommikul akna avas.

Ida-Londoni tänavatel hoolikalt spioneerides näebki juba märke suvetrendidest: a) mõni neiu on välja hüpanud monokroomsest 60ndate stiilis Louis Vuittoni kollektsioonist (pildil); b) tänaval liikujatest pooltel on jalas värvikirevad Nike Air Maxi ketsid, ühel kreisimaid kui teised; c) ülejäänud rahvas, ehitud suurte kübarate ja paljude narmastega, on enesele juba suvefestivalil tšillija rolli võtnud.
Nüüd aga teema juurde.

Olen viimasel ajal lisaks tööle tegelnud kooli lõputööga, mis pole seotud moeteemaga. Seoses sellega komistasin ühe huvitava ja üksikasjaliku artikli otsa, mis rääkis meie ostuharjumustest ja nn neuroturundusest.

Nimelt tegid Max Plancki instituudi teadlased mõne aasta eest uuringu, kus avastati, et kõik otsused, mida me vastu võtame, on mitu sekundit enne seda alateadvuses juba ära otsustatud.

Teisisõnu, peene ja moodsa tehnikaga ajutegevust mõõtes on võimalik öelda, mida me soovime, juba enne, kui me seda ise teame. Lisaks on sama ajutegevust ja silmade liikumist jälgiva aparatuuriga uuritud inimeste käitumist supermarketis ostlemisel.

See aga annab poodidele veel parema võimaluse sättida kaup just sellisesse järjestusse, mis meid aina rohkem ostma ahvatleb.

Ühest küljest maru huvitav tehnoloogia ja teisest küljest – vaadates, kui palju ma ise poes liigeldes spontaanseid otsuseid langetan –, on see väga ohtlik (Oota, oota, loomulikult on mul vaja kõiki neid kolme asja, kui ma ühe neist tasuta saan, ja ühtegi mul tegelikult absoluutselt vaja ei ole!)

Kui reklaamija saab just nagu Steven Spielbergi filmis «Minority Report» enne otsuse langetamist mu ajju sukelduda ja selle otsuse idu mõjutada, siis puudub mul igasugune vabadus ju tegelikult ise otsustada. Või mis teie arvate?