/nginx/o/2013/05/09/1741982t1h5e98.jpg)
16-aastane Tallinna tüdruk pole õppinud automehaanikat, kuid töötab ometi kooli kõrvalt autoparanduskojas. Tema oskusi tasub usaldada.
Ise neiu, aga kättpidi mootoris
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Milline ema kutsub tütart hellitavalt automaniakiks? Ja tütar ei vaidle talle vastu ka, sest veedab ühes Lasnamäe autoparanduskojas, käed õlised, vähemalt kolm päeva nädalas.
Sealsed töötajad on juba harjunud, et nendega külg külje kõrval tegutseb kõigest 16-aastane Jekaterina Kassapova, kes meeste kinnitusel jagab autodest rohkem kui asjakohase kutsekooli lõpetanud noorukid. Kunded küll imestavad, kui saavad teada, et nende auto kallal hakkab askeldama tütarlaps, kuid ühtegi kaebust selle peale pole esitatud.
Muhud ja mersud
Sellest, et ta on tõepoolest autohaige, sai Kassapova aru mullu, kui tekkis võimalus töökojas oma oskused proovile panna. Autohaigus tähendab, et autod on tema kutsumus – kuidas küll on need ehitatud ja kuidas töötavad? Autode putitamisest saab ta tõelise naudingu.
«Ma armastan autosid lapsest saadik,» tunnistab Kassapova. «Kui enamik tüdrukuid mängib nukkudega, siis mina mängisin autodega.»
Nüüdseks on talle käkitegu võtta mootor juppideks, vahetada rehve, velgi, piduriklotse, samuti ostab ta veermikuga ümber käia. Teadmisi hangib tütarlaps erialakirjandusest ja kogenud meistrite käe all töötades.
Kui peretuttav Kassapova autoremondikotta tööle kutsus, oli tema ema Tatjana Poletajeva kindel, et Katja lahkub töölt pärast esimest marrastust. Kuid tütar jäi sinna kolmeks kuuks ning töötab nüüd juba kahes remondikojas.
«Muhke pole palju, kuid kord oleks äärepealt nina murdnud,» räägib ta. «Mootor oli vaja välja võtta, auto rippus minu kohal, õli tilkus ... Kuid traumasid ja mustaks saada ma ei karda.»
Kassapova töötab peamiselt eelmisel kümnendil valmistatud autodega, ükskõik mis marki need siis on. «Uued mersud on selle poolest erilised, et seal on kõik väga ebamugavalt peidetud,» selgitab ta. «Ühe jupini ulatumiseks peab enne mitu muud juppi maha keerama.»
Eredalt püsib tütarlapsel meeles esimene mootoritöö, kui 1991. aasta Volkswagen Passatil tuli mootor juppideks lahti võtta, puhtaks teha ja uuesti kokku panna. «Kui hakkasime kontrollima, kas see ikka töötab või mitte, siis hoidsin isegi hinge kinni, pelgasin, et ei lähe käima,» avaldab Kassapova. Aga läks.
Ameerika auto unelm
Tallinna Kesklinna vene gümnaasiumi 10. klassis neljadele ja viitele õppiv Kassapova kavatseb minna edasi tehnikumi, kuid kardab, et seal võib igav hakata, kuna ta teab automehaaniku ametist juba päris palju. Neiu unistab pigem sellest, et osta vana Ameerika masin ja see iseseisvalt restaureerida. Auto on tal juba välja vaadatud: Pontiac Firebird Trans Am, kindlasti 1979.–1981. aasta oma.
«Kõige odavam selline auto maksab umbes 3000 dollarit ja kui transpordi- ja tollikulud juurde arvestada, läheb vähemalt 5000 dollarit,» nendib Kassapova. «Näen vaimusilmas, et see saab olema musta värvi auto kuldse fööniksi joonistusega, veidi agressiivne küll, kuid see muster sobib tollele masinale suurepäraselt.»
Veel tahab Kassapova lähiajal autokooli minna ja juhiloa saada. «Esimest korda sain rooli, kui olin 5–6-aastane,» meenutab ta. «Istusin siis ema süles. Iseseisvalt sain rooli 8-aastaselt: võtsin kohalt minema ja ei suretanud isegi mootorit välja.»
«Olen Katja üle pööraselt uhke,» kinnitab ema. «Ka argielus annab ta mulle alati head nõu, ja kahetsen alati, kui teda kuulda ei võta. Võib isegi öelda, et mina olen meie peres suurem laps.»