Anu Saagim: 175 kilo armastust

Anu Saagim Foto: Jelena Rudi

Emadepäeva künnisel meenus mulle üks aastatagune emadepäeva seik. Kell oli 5.45 varahommikul. Olin tellinud takso, et sõita lennujaama. Tarisin rasket kohvrit trepist alla ja tänavale, üle õla rippumas veel arvuti- ja õlakott.

Välisuksel seisatusin korraks. Ootasin, et rooli taga lösutav taksojuht tuleks mulle appi. Aga mees ei teinud väljagi. Kui oma kandamitega autoni jõudsin, loivas mees lõpuks justkui vastu tahtmist oma mugavustsoonist välja, avas pagasiruumi luugi ja ootas, kuni ma kompsudega ühele poole sain.

Mees oli SUUR! Maailma suurim lihamäest taksojuht, keda eales näinud olin. Tean, et nii on inetu öelda, aga see on tõsi. Ma lihtsalt ei oska seda teisiti kirjeldada.

Aga ega selles loos miskit muud iseäralikku ei olekski, kui ma poleks istunud toona juhi kõrvalistmele ja laskunud temaga vestlusse. Oleksin ilmselt mõelnud tänaseni, et mees ei tulnud mulle appi, kuna on nii kohutavalt ülekaaluline. Või et mees on lihtsalt ükskõikne ja ei viitsigi kliente aidata. Ühesõnaga on laisk, ebaviisakas, ennasttäis… Aga mina istusin ette ja nägin kõrvalt, kui osavalt ta oma üüratu pekilasu rooli taha libistas.

Mees oli heas tujus. Võiks isegi öelda, et säras justkui kevadine päike. Ütles, et helistab kohe naisukesele, kui on mind lennujaama ära visanud. Siis oleks kell umbes 6.30 ja kanake just ärganud. Mees soovis naist õnnitleda emadepäeva puhul.

Lilli polnud soovitav hommikusest vahetusest naastes osta, kuna siis tärkavat naises kahtluseuss, et mees on teinud midagi nurjatut. Selle koha peal naeris mees südamest ja kõva häälega, justkui oleks meenutanud miskit vallatut. Mnjah, tegu on silmanähtavalt õnneliku mehejurakaga, mõtlesin endamisi.

Mees uuris, kuhu olen teel. Kui rääkisin, et mind on ootamas Itaalia, naksutas ta keelt ja rääkis, et nemad käivad ka naisukesega reisil – kaks korda aastas. Viimati oldi Türgis. «Aga korra aastas läheb eit üksi reisile, ja siis saan mina puhata,» lisas mees rahulolevalt.

«Siis söön grillvorsti ja joon õlut nii palju, kui hing ihaldab. See ei õnnestu, kui naine kodus passib. Asjalood on sedapsi, et mina olen dieedil, kuna olen nii paks, ja lisaks on mul ka dia­beet,» nentis ta rahulikult ning lisas, et kaalub 175 kilo.

Seejärel vahetas mees teemat ja rääkis naerulsui oma võrratust naisest, lastest ja lapselastest, keda on kokku kuus. «Lapselapsed tuuakse meile tavaliselt nädalavahetuseks, tihti tulevad kõik korraga,» rääkis mees.

Tõdesin, et neil on ilmselt päris hullud nädalalõpud, kui jalus pöörleb toatäis rüblikuid. «Nii ta on. Olen pühapäeva õhtuks läbi nagu laip. Lapsed on vanuses 2–10, aga kui päris aus olla, siis see triangel on seda väärt,» naeris mees.

Vaatasin rahulikult rooli keeravat meest ja ma ei märganudki enda kõrval enam metsikut pekilasu. Nägin meest, kes oli täis armastust ja hoolivust. Sõbralikku, õnnelikku meest, kes rääkis kontvõõrale oma lähedastest suure südamesoojusega. Meest, kes armastas üle kõige oma perekonda, kuid kes sellest hoolimata nautis ka üksiolemise taevalikke mõnusid lihakäntsakate ja õllepurkide keskel. See oli armas.

Ühtäkki mees tõsines ja tegi juttu oma 90-aastasest emast, kellel oli diagnoositud vähk. Mehe jutu järgi suitsetas ema sellest hoolimata kui korsten, ja kui arst oli tal soovitanud lõpetada, oli memm käratanud, et mingu aulik doktor ka p****e, sest nüüd olla juba liiga hilja tervise pärast muretseda. Hästi öeldud, olime sohvriga sama meelt. Vana ja haige ema oli seejärel kolinud poja juurde elama, ja viimane lubas, et emps saab seal olla kuni oma elupäevade lõpuni.

Kui jõudsime lennujaama, olin südamest liigutatud. Enne terminali sisenemist pöördusin veel korraks ringi, et taksojuhile lehvitada, kuid too ei märganud mind enam. Mees näppis juba telefoni. Ilmselt helistas naisele ja memmele, et soovida neile ilusat emadepäeva.