Lugeja kirjutab: hirm depilatsiooni ees oli nii suur, et värisesin üle kere

Bikiinid. Foto: SCANPIX

Naine24 postkasti saabus kiri lugejalt, kes soovis jagada oma muljeid depilatsioonist.

Inimesed loovad ise endale eelarvamusi. Enne oma elu esimest bikiinidepilatsiooni tegin seda ka mina – lugesin kõikvõimalikke portaale, kus naised selle kohta oma arvamust avaldasid, otsisin infot – ja kõik kirjutasid, et see protseduur on väljakannatamatu, kohutav ja muudki.

Loomulikult tekkis mul kõiki neid negatiivseid arvamusi lugedes hirm. Ma kartsin sinna minna, kartsin seda kurikuulsat valu. Mööda tänavat salongi poole kõndides oli mu näol kummaline naeratus – selline, mis tekib siis, kui sa üritad naeruga oma hirmu peletada, ehkki tegelikult ei aidanud see mind kuidagi.

Salongis võttis mind vastu tore klienditeenindaja, kes juhatas mu ruumi, milles depilatsioon pidi toimuma. Olin juba pikali heitnud ja protseduuriks valmis kui teenindaja ütles: «Sa ju lausa värised!». Ise ma sellest aru ei saanud, adusin üksnes seda, et olin väga närvis ja suure pinge all.

Seal nõnda lamades mõtlesin, et miks ma midagi sellist teen... Alguses ei osanudki ma oma küsimusele päris täpselt vastata, ent protseduuri edenedes sai mulle selgeks, et mind motiveerib tahtejõud. Ma olin endale võtnud kindla eesmärgi – kannatada see valu ära ja minna ujuma alt «puhtana», ilma, et ma peaks häbenema oma keha.

Varem polnud ma midagi sellist ette võtnud – enda bikiinipiirkonda ei julgenud ma ei žileti, ei pardli ega vaharibadega puutuda. Otsus minna vahatama sündis samuti pika vaagimise tulemusena, kõigi teiste arvamustest hoolimata. Sõbranna ütles, et tema teeks iga kell žiletiga, kuna ta ei kannataks seda valu välja, tema arvamusega ühtisid ka minu ema ja sugulane.

Sellest hoolimata ma läksin. Ma kartsin, värisesin, olin pinges ja närvis – aga ma läksin. Ma ei uskunud, et mu valulävi nii tugev on, kuid imelikul kombel ei hakanud ma isegi karjuma, lihtsalt vandusin mõttes ja hingasin sügavalt sisse ja välja. 

See kogemus oli õpetlik – tuleb usaldada iseennast, mitte anonüümseid inimesi netifoorumites, kes kirjutavad, kui piinarikas see protseduur ikka on. Lõpuks pead ju selle ikkagi ise läbi tegema. Seega, mis mõtet on oma hirmu veelgi asjatult süvendada, lugedes teiste kogemusi?

Loo iroonia seisneb selles, et mina kui inimene, kes ma polnud elu sees julgenud žiletiga sinna alla minna, tegin seda siiski pärast vahatamist. Nimelt on Brasiilia bikiinidepilatsioonil ja tavalisel depilatsioonil vahe – esimese korral eemaldatakse kõik karvad, ka jalge vahelt, kuid tavalise depilatsiooniga ainult n-ö pealmine osa. Koju jõudes olin ma lihtsalt sunnitud oma hirmud žileti ees ületama ja tegin ennast üleni «korda». Pean tunnistama, et see oli kordades meeldivam, kui vahatamine!