Tänase loo teemavalikule aitas kaasa üks lugejatest, kes esitas mulle Naine24 kommentaariumis põneva küsimuse. Talle vastu tulles harutan lahti neid suhtepuntraid, millele enam isegi mõelda pole tahtnud.
Sten Sang: kas naised saavad suhtes rohkem haiget?
/nginx/o/2018/04/12/7777481t1hdec9.jpg)
6. mai 2013, 09:30
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lugeja pidas oma järelpärimises silmas, kas ma tunnen end süüdi teisele suhtepoolele kannatuste põhjustamises. Ausalt öeldes tekib inimesel igasuguse n-ö süüdistamise peale vastureaktsioon enesekaitse näol. Nii hakkasingi varmalt leidma vabandusi. Üks neist - inimesele ei saa ju haiget teha, kui ta ise ei lase. Tean, et sama põhjendust kasutab alati tugevam pool nõrgema üle domineerimisel. Ühel hetkel jääb alluja rolli täitja ka ise seda uskuma - kõik halb on ärateenitud ning «mõrusid pille» ongi vaja igapäevaselt alla neelata.
Veel üks mõte tekkis lugeja küsimusega seoses - haiget tehes kannatab ka näiliselt halva tegija ise. Kõik tülid ja lahkuminekud saavad alguse mingist ebakõlast. Selle ebakõla all on kannatanud negatiivsesse valgusesse sattuv tülikiskuja pikalt enne kui sõda alustab. Väidetakse, et mõnele lihtsalt meeldib riielda ning pidevalt häält tõsta. Leian, et sellisel on vale partner. Ilmselgelt ei jaotu nende suhterollid võrdsetel alustel ja see võimaldabki ühel inimesel teise üle mingeid totraid võimumänge teostada.
Võimust rääkides - olen pikalt koos olnud enda jaoks liiga tugeva natuuriga. See kooslus kahjustas meid mõlemaid, kuna reaalselt tahtis naine alati, et mina asju otsustaksin ning tema kõrval tugev oleksin. Samal ajal ei jätnud ta mulle selleks ruumi ega võimalust. Aja möödudes nõudis daam aina enam, et võtaksin juhirolli üle. Minu enesekindlus oli selleks hetkeks oma loomuliku lõpu leidnud. Sellele suhtele tagasi mõeldes ei saa ma kohe kuidagi üle tundest, et sain ise rohkem haiget. Seda nentides tunnen piinlikkust ja häbi.
Jäin mõtlema, mida sisaldab endas naisele haiget tegemine. Osad paarid armastavad üksteist füüsiliselt noomida. Väidetavalt ei valitse idanaabrite vahel armastust, kui seda aeg-ajalt käelise tegevusega partneri keha klobides ei kinnitata. «Kes lööb, see armastab» - milline klišee! Samal ajal on see läbi ajaloo uskujaid ja järgijaid leidnud. Tänapäeval ei tolereeri keegi vägivalda. Ometi mõtleme me päevas vähemalt korra, kuidas tahaks ebameeldivat olukorda rusikahoobiga lahendada. Alati ei pea virtuaalseks poksipartneriks olemagi elukaaslane, nii mõnigi kolleeg või ülemus on mõtetes paika pandud.
Millisel viisil haiget tegemisi olen suhetes kasutanud? Tüli alustamiseks sobib väga hästi lihtsalt seisma jäämine ning vaikimine. Kui teine pool ei suuda olukorda diplomaatilise osavusega lahendada, järgneb minemakõndimine. Poole tunni pärast algavad närvilised telefonikõned ning alles siis hakkab lahti hargnema, millest kogu tüli alguse sai. Ilusamas stsenaariumis saab mobiilselt asi sirgeks räägitud ning koos koju sõidetud. Halvemal päeval jagub altkulmu vaatamist ja teineteise süüdistamist hommikutundideni.
Miks sellised ajuvabad sõnelused ja teatraalsed ärakõndimised tekivad? Diagnoosiks panen egode omavahelise võitluse. Oled ju sinagi, hea lugeja, tundnud ülekohtuse suhtumise solvangut enda pihta. Kohe, kui inimene tajub, et talle tehakse mingilgi moel liiga, asub ta vasturünnakule. Põhjusteks võib olla soovide mitte austamine, saavutuste eiramine, erinevate annete mõnitamine. Üks suhtepool peab end mingil alal heaks ning on uhke enda üle, kuid partner ei oska ega tahagi seda hinnata. Lõpuks tekib solvatud pooles trots ning soov tagasi teha. Teha meelega haiget, kuna ego sai haavata.
Loodan, et küsimuse püstitanud lugeja leidis siit mõtlemapanevaid uusi suundi. Iga mõte on väärt ärakuulamist ning eriti hinge läinud ideed leiavad oma elus katsetamist.