Öeldakse, et lihtsuses peitub tõde. Lihtne on ilus ja praktiline. Seepärast pürgimegi lakkamatult lihtsama elu poole.
Anu Saagim: lihtne elu
Kuid kõigest hoolimata näib maailm muutuvat üha keerulisemaks. Meie eesmärgid ja soovitud tulemused moodustavad kokkuvõttes kummalise sasipuntra. Tehnoloogia oleks teinud meie elust justkui lustliku lapsemängu. Kõik toimib ja õnnestub ühe nupuvajutusega. Kõik see lihtsus ripub siiski vaid juuksekarva otsas.
Piisab suuremast tormist või üleujutusest, kui jääme ilma elektrist, küttest, kraaniveest ja muudest mugavustest. Kui mobiilside samuti katkeks, oleks abi saamine vaat et võimatu. Eestlane ei ehita oma tuppa enam ammu puuküttega pliiti, ahjudest rääkimata. Lollus, kui silmas pidada, millises kliimavöötmes elame.
Kujutage hetkeks ette, mis juhtuks, kui kõik kommunikatsioonivahendid ühel hetkel vastu taevast lendaksid. Mida me teeks, kui Facebook hanguks? Ja kui plasmatelekas muutuks lihtsalt plasmaks? Nutitelefon läheks lolliks? Keraamiline pliit oleks vaid tükike külma keraamikat?
Kas meie elu muutuks siis keerulisemaks või hoopis lihtsamaks? Pärast esmast paanikahoogu ilmselt istuksime hetkeks maha ja mõtleksime, mis saab edasi. Kuidagi tuleks ju elada ja tegutseda. Ja samal ajal tiksuks kell seinal, pilved liugleks rahulikult taevas ja vihm kastaks põllud.
Aga kuhu kaob kõik see vaba aeg, mida tänu moodsatele tehnikavidinatele säästame? See kulub nende imede laadimisele, profiili värskendamisele, internetis surfamisele ning netipoodlemisele. Vingete videote passimisele.
Pangakoodide sisestamisele ja elektrooniliste allkirjade jagamisele. See kulub säutsumisele Twitteris ja laikimisele Facebookis; iPadis, nutitelefonis või Skype’is kommunikeerumisele. Mõni lugeja võib-olla ei saa arugi millest ma siin patran, aga lohutuseks võin öelda: «Te pole millestki ilma jäänud, ausalt!»
Kogu see tehnoloogia, mille eesmärgiks oli meie elukese lihtsustamine, tööstressi vähendamine ja pinge maandamine, on plartsatanud hoopis meie õlgadele kui tonnine betoonikamakas.
Arvutitehnoloogia võidukäik ja selle igapäevakohustusi näivalt vähendav eesmärk on tegelikult kogu tsivilisatsiooni pea peale pööranud. See on justkui pöörlema jäetud karussell, mille peatamine või millelt täiskäigult maha hüppamine on pea võimatu.
Minu meiliboksis on permanentselt sadu vastamata kirju. Need tuleb lõpuks lihtsalt unustada ja hävitada, sest muidu ei jagukski aega töötegemiseks. Puhkamisest rääkimata. Läpakad, tahvelarvutid, e-lugerid tagavad loomulikult ka selle, et töö on meil pidevalt käeulatuses, olenemata nädalapäevast või kohast.
See on tegelikult sama, nagu kannaks kogu aeg kaasas rasket labidat. Muidugi sobib see meiesugustele hästi. Töö tegi ju ahvist inimese ja tööd tehes tuleb ka armastus. Sagedasemad komplimendidki, mida viimasel ajal kuulen, on: «Vau, tundud olevat tõeline töönarkomaan!» Või siis: «Oled sina alles operatiivne, suudad tööasjadega lennult tegeleda!»
Lisaks kvaliteetaja kadumisele vähendab lihtsa elu poole pürgimine tegelikult ka meie ehedate kogemuste maailma. Nagu tõdeb üks Apple’i loojatestki: «Moodne tehnoloogia ei tee meid õnnelikumaks.»
Lihtne näide. Imetore oleks kirjutada või saada vahel ka päris kiri e-kirja asemel. Kas või tagasihoidlik postkaartki. Miks? Sest käsitsi kirjutatu nõuaks rohkem pühendumist kui klahvidel toksitud standardsed read oma naerunägudest lõustadega. Päris kiri ei lendaks ka hooletult spämmi hulka. Päris kirja loetaks tähelepanelikumalt, see poeks hinge.
Ehtsa kirja kirjutamistki võib võrrelda rituaaliga. Näiteks nagu jooga või mediteerimine. Kirjapaberi, ümbriku ja postmarkide valimine ja ostmine. Käe pastaka järele sirutamine. Selle ümarus sõrmede vahel. Tähtede joonistamine paberile. Selleks kulutatud aeg. Paberi lõhn. Randme väsimine. Ümbriku sulgemine ja kirjamargi noolimine. Liimi kirbe maik keelel. Aadressi kontrollimine märkmikust. Kõndimine postkasti või -kontorini.
Liiva rabin või asfaldi kobin kingade all. Musträsta laul. Vihma lõhn. Saatjateks lehtede sahin või linnamelu. Justkui kogu maailm elaks kirja kirjutamisele ja teele saatmisele kaasa. Imeline, kas pole? Ja nii lihtne see eluke tegelikult ongi!