75 aastat kestnud Harvardi uuring tegi kindlaks, mida on õnneks vaja

Õnnelikud inimesed. Foto: SCANPIX

1938. alguse saanud projekt on üks maailma kõige pikemalt kestnud uuring, mida inimarengu kohta on tehtud. Selle käigus jälgiti 268 meessoost Harvardi vilistlase elu 75 aasta vältel, et mõõta erinevaid psühholoogilisi, antropoloogilisi ja füüsilisi omadusi. Näiteks kuulusid sinna alla isiksusetüüp, IQ, joomaharjumused, peresuhted ja isegi peenise pikkus – kõik ikka selleks, et teha selgeks, millised faktorid inimese õnnetunnet kõige rohkem mõjutavad.

Hiljuti avaldas George Vaillant, kes on seda uuringut juhtinud viimased 30 aastat, kokkuvõtva analüüsi tulemustega, milleni teadustöö käigus jõuti. Teiste järelduste seas toodi esile, et alkoholismil on suur hävitav jõud. Uuringus osalenud meeste puhul osutus alkoholism peamiseks lahutuste põhjustajaks. Leiti, et seda saab seostada ka neuroosi ja depressiooniga (need pigem järgnesid alkoholi kasutamisele, mitte ei eelnenud sellele). Alkoholism ja suitsetamine osutusid ka peamisteks varajase surma põhjustajateks, vahendab Business Insider.

Teatud määrast alates ei olnud aga intelligentsusel inimese õnnetundele mitte mingit mõju. Ei leitud ka, et meestel, kelle IQ on 110–115, oleks väiksem sissetulek kui neil, kelle IQ on rohkem kui 150. Vananevad liberaalid saavad aga rohkem seksi – kui poliitilised vaated muidu rahulolu eluga ei mõjuta, siis kõige konservatiivsemate meeste seksuaalelu lakkas keskmiselt 68-aastaselt. Kõige liberaalsemate vaadetega mehed nautisid seevastu aktiivselt voodirõõme veel 80ndatel eluaastatelgi. «Ma konsulteerisin selle küsimuse puhul uroloogidega,» märkis Vaillant. «Neil pole õrna aimugi, miks see nii on.»

Faktor, mille juurde Vaillant kõige järjekindlamalt pöördus, oli see, et soojad peresuhted olid kõige suuremas seoses vanemas eas kogetud õnnetunde ja hea tervisega. Pärast seda, kui 2009. aastal ilmus ajalehes The Antlantic esimene ülevaade pikast uuringust, siis kahtlesid kriitikud, et see seos nii tugev võib olla. Vaillant vaatas uuesti üle andmed, mida ta on uurinud alates 1960ndatest. Kogemus veenis teda üha enam, et elus on kõige olulisemad suhted.

Näiteks teenisid need 58 meest, kel oli kõige kõrgem «soojade peresuhete» näit, oma sissetuleku tippajal (keskmiselt 55. kuni 60. eluaasta vahel) aastas 141 000 dollarit rohkem kui need 31 meest, kel suhete näit oli madalaim. Ka olid esimesed kolm korda suurema tõenäosusega oma töös edukad ja tunnustatud.

Lisaks leiti, et hea suhe emaga mõjutab veel pikalt täiskasvanuiga. Täpsemalt:

• Meestel, kel oli emaga «soe» suhe, teenisid aastas keskmiselt 87 000 dollarit rohkem kui need, kelle emad neist ei hoolinud.
• Meestel, kel oli lapsepõlves emaga kehv suhe, ilmnes vanaduspõlves suurema tõenäosusega dementsus.
• Töö efektiivsust täiskasvanueas seostati mehe hea läbisaamisega oma emaga lapsepõlves. Isa ja poja vaheline suhe tööefektiivsust ei mõjutanud.
• Seevastu oli neil, kes kogesid lapsepõlves isaga häid suhteid, täiskasvanuna vähem ärevushäireid, nad oskasid rohkem nautida puhkust ja 75aastaselt oli neil suurem rahulolu eluga. Head lapsepõlvesuhted emaga 75-aastase mehe rahulolu eluga ei mõjutanud.

Vaillant võttis 75 aastat kestnud ja 20 miljonit dollarit maksnud uuringu kokku nappide sõnadega: «Õnn on armastus. Punkt.»

Pikemalt saab uuringust lugeda inglise keeles 2009. aastal The Atlanticus avaldatud ülevaatlikkust artiklist SIIT!