Lugeja kirjutab Austraaliast: kui sünnitusjärgsed palatid on täis, saadetakse ema beebiga viietärnihotelli

Vastsündinu emaga. Foto: Reuters/ScanPix

Naine24 üleskutsele kirjutada, kuidas toimub sünnitusabi mujal riikides, vastas Austraalias Adelaides elav eestlanna Relika, kes tõi seal oma lapse ilmale selle kuu alguses. Sünnituskogemusega võõrsil jäi ta väga rahule.

Austraalias on nii, et kui sul on eratervisekindlustus, siis see katab su erahaigla kulud ja kui ei ole, siis on sul valida vaid avalik haigla, mille kulud katab haigekassa.

Kuna mul oli erakindlustus, siis valisin erahaigla. Haigla oli mul 11 minuti sõidu kaugusel. Haiglasse minekuks aga pidid mu tuhud olema regulaarselt 3-4 minutiste vahedega - eelnevalt olin haigla sünnitusosakonnaga telefoni teel ühenduses mitu korda. Kusjuures on täiesti tavaline, et kui tuhud ei ole regulaarsed ja 3-4 min vahedega, siis saadetakse sünnitaja tagasi koju, et ta tuleks hiljem tagasi.

Kulud tekkisid meil sünnitusarsti valimisel. Kui haiglakulud maksis eratervisekindlustus, siis arsti eest peab ise maksma. Arsti eest tasusime 2000 Austraalia dollarit.

Minul juhtus nii, et olin sel päeval ainuke sünnitaja terve sünnitusosakonna peale ja ma sain valida sünnituspalatite vahel - esimeses ruumis oli ühel masinal mingi rike (ei tahtnud näite välja võtta), teises palatis oli konditsioneer minu jaoks liiga tugev (ruum oli kui jääkamber), kolmas palat sobis. Oli väga ilus päikseline soe päev, väljas 28 kraadi sooja ja sai ringi liikuda - jalutada palatist otse õue ja ukse sai kenasti lahti jätta, et kena päike ja mõnus tuul sisse lasta. Väljas oli kinnine aed põõsastega, seega ei pidanud kartma, et võõrad kuskilt juhuslikult mööda kõnnivad.

Sünnitusabi kvaliteet oli väga hea! Mu eest hoolitseti tõeliselt hästi. Hiljem saime suure perepalati ja siis käisid ämmaemandad meid kogu aeg kontrollimas, aitamas ja toetamas - ööpäev läbi. Toitlustus oli nagu restoranis.

Kui minuga oleks samal ajal rohkem sünnitajaid olnud, siis siin on kombeks kaheks viimaseks ööks emad beebidega (isad võivad liituda) viietärnihotelli saata - seal on siis üks ämmaemand 3-4 sünnitaja kohta. Kuid kuna ma olin ainuke, siis jäime neljaks ööks haiglasse.

Rasedusaegne jälgimine tähendas konsultatsioone alguses kord kuus, kaks kuud enne tähtaega kaks korda kuus ning viimasel kuul käisin arsti juures iga nädal. Seal mõõdeti mul vaid vererõhku ja kõhtu (mitte ümbermõõtu, vaid emakapikkust). Tehti rasedusdiabeedi test ja ultraheliuuring. Nii nagu Eestis tehakse uriiniproove, siin ei tehtud.

Haigla poolt korraldati palju erinevaid kursuseid ja koolitusi, kus selgitati, mis sünnitusel toimub, kuidas keisrilõige toimub ning üks koolitus oli ka rinnaga toitmise kohta. Kõik olid väga kasulikud ja informatiivsed, mis andsid kõvasti julgust juurde.

Sünnitusjärgne jälgimine on nädal-kaks hiljem haiglas, kus sünnitasin. Kontrolliti lapse kaalu ja muudki. Lastearst määratakse haiglast, kuid arsti arved tuleb tasuda vanematel. Kuue nädala pärast külastame ka sünnitusarsti. Vahepeal külastab meid ka ämmaemand haiglast ning uurib, kuidas me hakkama saame ja kontrollib tervist.

Siin ei anta haiglas esimesel kolmel päeval imikule pudelipiima juurde. Püüdsin vaid rinnaga toita ja tegelesime kõvasti erinevate meetoditega, et mul piim tekiks. See, et imik sünnikaalust kaotab, on normaalne - koju saad haiglast siis, kui imik on natukenegi juurde võtma hakanud. Kuid jah, lisatoidu juurde andmist peetakse siin müügimeeste edukaks kampaaniaks ja arstid arvavad, et imikul ei ole seda tegelikult üldse vaja, kui ema on rinnaga toitmise poolt.