Lugeja kirjutab: Jaapanis on sünnitusel valuvaigistite kasutamine suur erand

Noored emad Tokyo tänavatel jalutamas. Pilt on illustreeriv. Foto: AFP/SCANPIX

Naine24 üleskutsele kirjutada, kuidas toimub sünnitusabi mujal riikides, vastas Jaapanis elav eestlanna, kel on üks laps. Anonüümseks jääda soovinud noor ema elab suures linnas, kus sünnitusabi saamiseks polnud vaja kaugele minna. Erinevalt meist ei ole jaapanlased harjunud sünnituse ajal kasutama valuvaigisteid, sest usutakse, et sünnitusvaluga peaks iga naine ise hakkama saama.

Rasedus

Kui rasedus oli haiglas kindlaks tehtud, tuli minna linnavalitsusse, kus sai nn ema-lapse tervisemärkmiku. See on üks suurema taskukalendri mõõtu raamatuke, kuhu arstid panevad kirja raseda ja pärast lapse sündi lapse tervisekontrolli tulemused. Samuti on raamatukeses ruumi oma mõtete ja küsimuste kirjapanemiseks ning palju nõuandeid ja kasulikku infot lapsekasvatamiseks.

Raseda tervisekontrollid

Tervisekindlustus raseda tervisekontrolli kulusid ei kata, aga paljud kohalikud omavalitsused katavad need kulud kuni 100 protsenti.

Tervisekontrollid toimusid kuni 23. rasedusnädalani iga nelja nädala tagant, 24.-35. rasedusnädalal iga kahe nädala tagant ning viimasel kahel rasedusnädalal korra nädalas. Kaaluti ja mõõdeti vererõhku, iga kord tehti ultraheli. Alati prinditi sellest ka küsimata välja pilte kojuviimiseks. Lõpupoole ühendati ultraheliaparaat ka monitori külge.

Iga kord toimus lisaks väike konsultatsioon, et kuidas enesetunne on. Kuna Jaapan kannatab kroonilise sünnitusabiarstide puuduse käes, siis oli arstidel-ämmaemandatel vestluste jaoks väga vähe aega. Aga kui vähegi ise küsisin, siis lahke ja informatiivse vastuse sain ikka. Reeglina toimus kõik jaapani keeles, kuid minu haiglas oli ka paar ämmaemandat, kes oskasid inglise keelt.

Veidi probleemne on Jaapanis pärilike haiguste sünnieelne diagnostika. Ultraheliuuringu käigus muidugi mõõdetakse näiteks kuklapiirkonda, aga Eestis pakutavaid vereseerumi skriiningu vormis teste Jaapanis reeglina ei tehta. Kuna Jaapanis saavad naised emaks üha vanemas eas (keskmine esmasünnitaja on 30-aastane), siis on huvi selliste testide kohta aasta-aastalt kasvanud. Samas on mõtteviis, et last ei tohiks selle järgi valida, kas ta on haige või mitte, ühiskonnas niivõrd juurdunud, et skriining-testid on veel üsna tabuteema. Ka mulle vaadati haiglas kummalise näoga otsa, kui küsisin, et kas Eesti mõistes double/triple-uuringut ka tehakse.

Enne sünnitust oli võimalik haiglas osa võtta tasuta ema-tundidest, kus õpetati raseduse ajal õigesti toituma, räägiti sünnitusest ja lobiseti niisama. Selles haiglas, kus mina sünnitasin, olid ka paar korda kuus rasedatele tasuta joogatunnid.

Sünnitus

Sünnituse eest tuleb tasuda ise (sünnitus pole haigus, seega seda ravikindlustus ei kata). Sünnitus (koos esmasünnitajatel viie sünnitusejärgse haiglas veedetud päevaga, järgnevate sünnituste puhul kolme päevaga) maksab umbes 500 000-600 000 jeeni (4000-4700 eurot). Hind oleneb ka haiglast, näiteks ülikoolihaiglad on reeglina kallimad. Pärast sünnitust saab riigilt «Lump-sum Allowance of Childbirth and Nursing» (jaapani keeles shussanikujiichijikin) nime all 420 000 jeeni toetust. Haiglasse sünnitama minnes küsitakse kohe ukse peal, et kas soovid sellega osaliselt sünnitusarve tasuda. Kogu summat sellega ei kata, aga suurema osa ikka.

Väga oluline on ette teada, et Jaapanis on nn valutu sünnitus, jaapani keeles mutsuubunben, (valuvaigistavate ainete ja naerugaasi kasutamine) suur erand. Kui rase soovib valutut sünnitust, peab ta leidma haigla, kus sellist teenust pakutakse (selliseid haiglaid on üsna vähe). Tavalise sünnituse puhul masseerib ämmaemand valu leevendamiseks sünnitaja selga ja naeratab julgustavalt. Minu sünnitus oli õnneks lühike, aga olen kuulnud tuttavatelt palju lugusid, kus sünnitus kestis 2-3 päeva, mille vältel ei antud mitte midagi valu leevendamiseks. Miks see nii on, selle kohta on erinevaid selgitusi. Jaapani arstid ütlevad, et nii on sünnitajale ja lapsele ohutum. Olen ka kuulnud sellist põhjendust, et sünnitus on alati valus olnud ja iga õige naine peab selle läbi tegema.

Isal oli lubatud sünnituse juures viibida, aga selleks oli tal vaja läbida kahetunnine koolitus (kus õpetati muuhulgas ka lapse mähkmeid vahetama ja last vannitama ning anti isadele proovida raseda kõhtu imiteerivat seljakoti moodi kotti. See kinnitati kõhu peale ja siis paluti isal proovida sokke jalast võtta.

Sünnitamiseks ei olnud ette nähtud kindlat asendit, võis ka ringi kõndida, kui endal tahtmist oli.

Pärast sünnitust

Pärast sünnitust on esmasünnitajad haiglas viis päeva, iga järgneva lapse puhul kolm. Väiksemates haiglates on igal emal oma tuba, suuremates (näiteks ülikoolihaiglates) on lisaks eratubadele ka ühistoad. Selles haiglas, kus mina sünnitasin, olime neljakesi (pluss beebid) ühes toas. Lapsed olid kogu aeg meie juures, magasid emadega samas voodis.

Jaapanis vastsündinuid kohe haiglas ei vaktsineerita. Iga päev oli lapse ja vajadusel ka ema tervisekontroll. Igale emale rääkis ämmaemand individuaalselt sünnitusjärgsest depressioonist, pereplaneerimisest ja millest kõigest veel. Kuna Jaapani keskmine esmasünnitaja on 30-aastane, siis pereplaneerimise juttu kuulasid kõik mõnusa muigega. Imetamiseks oli eraldi tuba, kus alati oli üks kuni kaks ämmaemandat aitamas. Seal oli eriti minusugustel uutel emadel väga mõnus hommikul kella kolme ajal teiste emade ja valves olevate ämmaemandatega juttu ajada ja nalja heita.

Tavaliselt on mittejaapanlastest sünnitajatele kõige suuremaks probleemiks keel, sest arstidest ja ämmaemandatest enamik ei räägi kas üldse või piisavalt inglise keelt. Kõige naljakam lugu, mida mina olen kuulnud, oli ühe sakslanna sünnituskogemus. Tema ämmaemandad printisid enne sünnitust «pressi!» ja muud vajalikud fraasid inglise keeles suurelt A3-paberile, mille teisele poole kirjutasid jaapanikeelse vaste. Sünnituse ajal välgutasid siis vastavalt vajadusele neid A3sid nagu jalkakohtunikud punaseid kaarte. See ema ütles mulle pärast, et sellise meelelahutusega polnudki valuvaigisteid vaja.