/nginx/o/2011/04/27/566481t1h77cc.jpg)
Eesti Tööandjate keskliidu kommunikatsioonijuht Imbi Ernits-Kaljuste juhib Tööandjate keskliidu kodulehel avaldatud artiklis tähelepanu sellele, et soolise palgalõhe temaatika juures peaks rääkima ka palgaootuste lõhest.
Palgalõhe on täpselt sama mõõtu kui palgaootuste lõhe
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti paistab rahvusvahelises statistikas silma suure palgalõhega, mille põhjustele uuringud pole suutnud rahuldavat selgitust anda – ametiala, tegevusala, hariduse ja tööaja erinevustega on võimalik ära seletada vaid 15 protsenti meeste ja naiste palgaerinevusest. Samal ajal näitab statistika, et Eestis naised küsivadki 29 protsendi võrra madalamat töötasu ja nende tööturul saadav palk vastab seega täielikult nende madalale palgaootusele. Palgaootuste lõhest on uurijad suutnud ära põhjendada 14 protsenti.
Töötute meeste palgasoovid ületavad töötute naiste palganõudmisi mitu korda, ilmneb statistikaameti andmetest. CV-Online'i palgaootuse analüüsist selgus, et meeste palgaootused on naiste omadest keskmiselt 45 protsenti kõrgemad. Lõhe palgaootustes joonistub välja juba noorukieas – neiude palgaootused on ligi veerandi võrra madalamad kui eakaaslastest noormeestel. Vahetult pärast haridustee lõpetamist on naiste palgad 18 protsenti madalamad kui meestel.
Tööandjate keskliit võrdles palgaootusi 2012. aasta sügiseses palgauuringus ja leidis, et naiste palgaootused on madalamad kõikidel ametialadel. Palgauuringute juhi Kadri Seedri arvates on tegemist teistsuguse tööturu käitumise strateegiaga.
«Ei taheta nii palju konkureerida, võimalik, et sinna on sisse peidetud ka osalist tööaega või tööaja paindlikkust. Võimalust ära käia, haigeks jääda, haigeid lapsi põetada. See peegeldab pigem seda, kuidas on rollid peredes jaotatud,» põhjendas Seeder ja lisas, et võib-olla peaks kogu naiste-meeste temaatikat teise nurga alt vaatama.
Tööelu koormus on sujuvalt lükatud meeste peale ja Seedri arvates ei taha naised koduse direktori positsiooni käest anda. «Keeruline on seda vastutust jagada. Kodu ja pereelu traditsiooniline jaotus peegeldub tööelus, mitte vastupidi. Tööandjal on väga keeruline peretraditsioone muutma minna.»
Meeste-naiste palgataotlused taastoodavad selgelt olemasolevaid palgavahesid, nähtub ka Sotsiaalministeeriumi poliitikaanalüüsist «Sooline ebavõrdsus: hoiakud ja olukord Eestis». Meeste kõrgemad palgaootused ja tööturu segregatsioon (tööde jagunemine meeste- ja naistetöödeks), mis toetab naiste ja meeste tööde erinevat väärtustamist, soosivad edaspidigi palgaerinevuste püsimist, leitakse järeldustes.
Analüüsi kohaselt on meeste seas oluliselt rohkem neid, kes nõustuksid vaid sellise uue tööga, mille palk ületab märkimisväärselt olemasolevat palka. Neil inimestel, kellel on märkimisväärsed eelised palgaväljavaadete osas (haridus, suhteliselt kõrge palk), on ka oluliselt kõrgem reservatsioonipalk (madalaim töötasu, mille eest nõustutakse töötama). Ilmselt ei ole lähitulevikus loota erilisi muutusi meeste-naiste palgasuhtes, kuna naised hindavad ennast oluliselt madalamalt, leiavad analüütikud.
Eestis on turumajandus, mitte plaanimajandus – keegi pole kusagil öelnud, et naiste palk peaks olema madalam. Naised hinnaku end ise rohkem, ärgu müügu end tööturul odavalt. Statistika kohaselt on palgalõhe suurem riikides, kus naiste tööhõive on kõrgem ja nende surve tööturule suurem, samal ajal on naistele sobivatele töökohtadele suurem konkurents.
Naiste töökohad paiknevad tööturu stabiilsemas osas, kus töö püsiv iseloom lubab üle elada ka kehvad ajad. Paljude naiste töö teenib ühiskondlikke huve. Mehed töötavad rohkem suurema riskiga sektorites, kus palgad muutuvad rohkem – buumi ajal tõusevad lakke –, aga kriisiaegadel kaovad sellised töökohad üldse. Majanduskriisi ajal ja selle järel on Eesti naised leidnud kiiremini töö kui mehed, kriisieelselt oli see vastupidi. Seletuseks võivad olla naiste madalamad reservatsioonipalgad.