Viha ja armastus on lastes olemas korraga

Perenõustaja Auli Kõnnussaar. Foto: Erakogu

Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja, e-nõustaja ja perenõustaja Auli Kõnnussaar leiab, et lastelt ei saagi oodata alati mõistlikku käitumist, sest neil lihtsalt puudub veel selleks vajalik kogemuste pagas. Seepärast on tülide iga hinnaga vältimisest tähtsam erimeelsuste lahendamise võimaluste õpetamine.

Auli Kõnnussaar, miks õed-vennad lapsena tülitsevad? On see paratamatu või saaks seda ka vältida?

Perekond on laste jaoks esimene väike maailm, sotsiaalne süsteem, milles lapsed saavad õppida suuremas maailmas, ühiskonnas elamiseks vajalikke oskusi, rolle ja väärtusi. Õed ja vennad moodustavad allsüsteemi, milles nad saavad katsetada, kuidas suhelda omaealistega – läbirääkimisi pidada, koostööd teha ja võistelda. Õed-vennad õpivad, kuidas saada liitlasi ja kuidas alistuda, kuidas saada sõpru ning kuidas saavutada nende seas teatud positsioon. Koos õdede-vendadega kasvades õpib laps toime tulema frustratsiooniga, kui keegi teine on parem, targem või osavam ja taluma kadedust, mida teised võivad tunda tema suhtes.

Kadedus ja viha on peamised tunded, mis lastevanematele muret teevad. Vanematel on raske mõista, kuidas nende armastatud lapsed üksteist nii palju vihkavad. Tähtis on endale teadvustada, et isegi kui lapsed palju tülitsevad, siis nende sees on alati ühtaegu nii armastust kui vihkamist – vastandlikud tunded on igati normaalsed. Vihkamise all on tegelikult alati teised ja raskemini talutavad tunded nagu kadedus, hirm, häbi, süü, igatsus, kurbus jne. Kõik tunded on loomulikud. Kui lapsele ei lubata n-ö negatiivseid tundeid, siis ta kaotab õige pea kontakti ka armastava, hooliva ja imetleva poolega endas.

Samas ei tähenda tunnete aktsepteerimine igasuguse käitumise aktsepteerimist. Vanem võib öelda: «Ma ei luba lüüa. Aga ma näen, et sa oled tõesti tüdinenud, et ta jälle sinu klotse võtab. Sa tahaksid siin rahulikult üksi mängida.» Kui laps tunneb, et ka tema vajadused on märgatud, siis ta ei pea enam ennast nii vihaselt kaitsma. Lastelt ei tasu alati oodata mõistlikku käitumist, sest nad on veel emotsionaalselt ebaküpsed ja vajavad häid eeskujusid, selleks et tasapisi oma rahulolematuse ja muude tunnetega toime tulla.

Seega laste tülitsemist ära hoida pole vaja, kuid oluline on anda head mudelid selleks, kuidas oma erimeelsusi lahendada ning erinevaid vajadusi teadvustada ja väljendada. Ideaalis võiks olla vanemate ülesanne konflikte vahendada ja mitte kiirustada neid lahendama.

Millest peres üksinda kasvav laps ilma jääb või mida ta võidab?

Üksikud lapsed võivad muutuda kiiremini n-ö mõistlikeks ning kohaneda kiiremini täiskasvanute maailmaga. Kohanemisel võib aga olla oma hind. Nendel lastel võib olla tulevikus raskem oma identiteedi kujunemisega ja iseseisvuse arenguga. Üksikutel lastel võib olla keerulisem jagada ja teistega võistelda ning omandada oskuseid koostöö tegemiseks.

Millised on tavaliselt pool­õdede ja -vendade suhted?

Kärgperedes võib olla lastel veel lisaks eespool nimetatule mitmeid konfliktide ja tugevate tunnete põhjuseid. Laste heaolu ja emotsionaalne turvalisus, mis mõjutab otseselt ka lastevahelisi suhteid, sõltub paljuski sellest, kas laps on saanud tegeleda kaotusvaluga, mida iga lahutus või vanema surm kaasa toob.

Samuti on oluline, et oleks selgus, kes kuulub uude perekonda ja millised on rollid, ootused ja traditsioonid, ning seda tuleb arvestada. Mida selgemad on piirid, kes on kelle vanem ja kes mitte, seda vähem on peres pingeid ja seda lihtsamalt kulgevad ka suhted õdede-vendade vahel.

Kuidas mõjub uue lapse sünd olemasolevatele? Kas see tekitab vanemates lastes tõrjutust?

Uue lapse sünd mõjutab kahtlemata kõiki pereliikmeid. Jesper Juul soovitab oma raamatus «Kodu» hüvasti jätta selle perekonnaga, kes on koos enne uue lapse sündi. Juul kinnitab, et uue lapsega harjumise protsess on õdedele-vendadele tunduvalt kergem, kui lapsed teavad, et väikese peale tohib ka ärrituda. Tavaliselt loevad täiskasvanud vaid moraali ja ütlevad, et väikesega ei tohi kuri olla.


Soovitused vanematele

1. Tunnistage austusega tundeid, mida lapsed tunnevad oma õe või venna suhtes.

2. Vältida tuleks laste võrdlemist. Kirjeldage selle asemel, mida näete ja tunnete.

3. Loobuge võrdsusest, jälgige selle asemel laste tegelikke ja erinevaid vajadusi.

4. Ärge pange lapsi rollidesse, hoiduge sildistamisest.

5. Aidake konflikte vahendada ning uskuge, et lapsed leiavad ise lahendused.

Allikas: Adele Faberi ja Elaine Mazlishi «Õed ja vennad rahujalal»