Anu Saagim: ma ei taha unustada

Foto: Peeter Langovits / Postimees

Sain just 51. Ahistab. Silme ees kangastub õudukas, kuidas mu liigesed roostetavad ja hambad suust välja kukuvad. Nagu tavaliselt, mässib mind pea igal sünnipäeval endasse kerge kassiahastus. Nagu tavaliselt, meenub vananemise pööripäeval möödanik. Aga seekord andsin neile tunnetele voli end hilisel öötunnil vabalt sisse mässida.

See oli tore. Meenutasin juba elatud kirevat elu, silmad magamistoa lühtrit jõllitamas ja mälestused silme eest läbi jooksmas justkui filmilindil.

Mälestusi oli kogunenud palju. Lapsepõlvest esimene võit rahvastepallis. Meistritiitli võitmine koolidevahelises korvpallis. Tallinna Moemajja tööle pääsemine. Esimene reklaam üleriigilises reklaamikampaanias. Esimene roll popis muusikavideos ja sellele järgnenud rollike päris filmis.

Lahkumine seitsme maa ja mere taha. Esimene tõeliselt vinge töökoht. Esimene oma korter…
Järsku märkasin, et kõik mälestused keskenduvad saavutustele. Hindasin end vaid materiaalsete verstapostide või karjääriprisma kaudu. Miks? Liigesed roostetasid vaikselt edasi.  

Lülitasin end ümber suhete lainele. Mõtlesin armastusele. Meenutasin igat meest, keda olin oma elus armastanud. Neid polegi teab kui palju, kuigi pean end suureks romantikuks. Kõigi nimedki ei meenunud. Enam ei mäletanud sedagi, kuidas nad lõhnasid.

Tundus, justkui oleksin mõni aeg tagasi veel mäletanud. Võib-olla on mälu valikuline. Meeled keskenduvad vaid tollele, kellesse viimati armusid. Kuid möödanik on samuti hinnaline. See on teinud meist need, kes oleme nüüd.

Olen õppinud meestelt palju: hoolima kellestki, uskuma imedesse, avastanud maailma, armunud kunsti ja teatrisse… Isegi stiilselt riietumist olen neilt õppinud. Seda kõike paljuski tänu armastusele. Just seepärast tahangi mäletada.

Mõttelõng jooksis armsatele sõpradele. Kui olin 33, suri minu parim sõber masendusse ja uimastite liigtarbimisse. Nüüd üritasin meenutada, mida kõike olime teismeeas koos teinud ja kogenud. Teinud pättust ja hiljem õppinud sellest.

Olin sellestki suurema osa juba unustanud. Ma ei taha unustada. Olin unustanud sellegi, kuidas tatikatena hiilisime tasahilju kinno tagaukse kaudu vaatama üht alaealistele keelatud filmi. Olime nähtust nii lummatud, et ei märganudki, millal film läbi sai ja tuled süttisid. Tõre saalitädi napsas meil tutist ja tassis juhataja kabinetti. Saime selle eest hiljem pragada nii koolis kui ka vanematelt.

Ma ei taha unustada sedagi, kui jooksime, süda kurgus, ühe kurja vanamehe ja tema koera eest. Hetk varem olime pihta pannud mehe kõrval pargipingil külitava viinapudeli.

Jooksime nii, et hing nööriga kaelas ja koera hambad tagumikus. Pakku pääsnuna vandusime kõige püha nimel maa ja taeva vahel, et tulevikus teeme vaid häid asju. Olime 13-aastased ega teadnud elust tuhkagi. Nüüd olen 51 ja tean maailma asjadest pisut enam just tänu neile hetkedele. Olen õppinud, mis on moraal, vastutustunne ja nendest mööda vingerdamine. Just sellepärast tahan mäletada.

Ja niiviisi öösel lakke vahtides hakkasid pisarad voolama. Nutsin varalahkunud sõbra pärast, kes ei saa samamoodi öösel lühtrit passides mõelda armastusele ja sõprusele. Sest iga armastuse kild, hetk elust ja tuttav lõhn möödanikust on justkui kingitus.

Neid pole mõtet häbeneda, neid pole mõtet vihata. Neid tuleb osata nautida. Ja ilmtingimata tuleb neid mäletada. Mis siis, et liigesed roostetavad ja hambad pudenevad suust, sest sellest hoolimata on elu vinge. Päriselt ka.