Anu Saagim: täiuslik puhkus

Anu Saagim - Saaremaa suvi Foto: Kristjan Lepp/Kroonika

See talv ilmselt ei lõppegi. Lumi tuli maha oktoobris ja ka aprill algas lumevallide keskel. Seitse kuud talve! See läheneb juba õudusunenäole. Vägisi tundub, et suveni välja ei vea ja talvepuhkuski oleks mõistlik veeta suusamägede asemel palmi all.

Sellega seoses meenub mullukevadine põgenemine ühele troopilisele saarele. Meelitasime toona kaasa ka sõpradest abielupaari. Tutvusime sihtkohaga põhjalikult nii neti kui ka brošüüride kaudu. Saime teada, et tegu on müstilise saarega, mille eksootiline loodus on meiesugustele seiklusjanustele matkameestele üllatusi täis. Vapustavalt täiuslik, õhkasin õnnejoovastuses.

Pass ja reisikindlustus olid kehtivad, piletid ostetud ja raha  vahetatud. Kõik sai seekord tehtud varakult. Keha ja vaim olid valmis meeldivaks nädalaks. Välja arvatud üks pisike üllatus. Nimelt potsatas mehe postkasti viimasel minutil kiire tööprojekt, mis tulnuks ära teha just puhkuseks planeeritud nädala jooksul. Polnud parata. Kotti, ujukate vahele, tuli mahutada ka patakas pabereid ja läpakas.

Imede ime, lennujaamagi jõudsime vist elus esimest korda suure ajavaruga, isegi lennule registreerimine polnud veel alanud. Otsustasime seda tähistada klaasikese šampanjaga lennujaama kohvikus. Tuju oli hea.

Mõnus puhkusemeeleolu immitses juba vaikselt soontesse. Täpselt seni, kuni hoomasin, et üks reisikohvritest oli ununenud koju, kaasas oli vaid mehe askeetliku sisuga kohver. Loomulikult tabas mind paanikahoog.

Mees lendas kui tuul taksosse, et päästa meie imeline puhkus. Algamas oli hommikune tipptund. Mina närisin küüsi ja helistasin oma rüütlile iga viie minuti tagant. Taksojuhi jalg tõmbus krampi juba esimesel sõidukilomeetril. Minu ja sõprade lapsed olid hüsteerias: «Paps ei jõua lennukile, lennuk stardib kohe ja…» Sõbrad soigusid kaasa ja süüdistasid ennastki, et polnud kohe märganud, et olime seekord saabunud ebatavaliselt nadi pagasiga.

Suur tänu suurepärase närvisüsteemiga stjuardessidele, kes olid nõus pisut ootama. Mees toodi väravasse tuledes vilkuva elektriautoga, süles minu kullakallis kohvrike. Mees pääses lennukisse, minu gigakohver mitte. See lubati mahutada järgmisesse sama sihtkohaga lennukisse.

Saabusime hotelli südaööl ja tarisime end kaltsväsinuna tubadesse. Järsku käis südame alt läbi tulejutt, veel midagi oli puudu – loomulikult arvutikott. See oli jäänud bussi. No ja siis meenus seegi, et olin unustanud jätta lennujaama infosse meie hotelli nime ja aadressi, kuhu järele lendav kohver ära tuua. Suurepärane!

Ärkasime pilves ja pisut jahedasse hommikusse, et alustada telefonikõnede maratoniga lennujaama infosse ja reisibüroosse, mille kaudu käis kadunud tavaari jälitamine. Arvuti leidis meid kolmandal päeval ja minu kohver maabus päevake hiljem.

Ülejäänud puhkuse veetsime laste ja sõpradega lihtsalt rannal närvivapustusest taastudes, samal ajal istus kaasa hotellitoas arvuti taga või rallitas mööda linna, otsides üht neljast võimalikust internetipunktist.

Kaks neist olid hiljuti läinud pankrotti, üks topski ei lubanud arvutit võrku ühendada, sest kartis viirust, ja neljas lubas netis korraga olla maksimaalselt kolmkümmend minutit. Nägin meest nädala jooksul vaid hilisõhtuti, kui tulime rannast. Ka õhtusöögilauas istus vaeseke, nina arvutiekraani külge kinni kleepunult.

Uhh, kõike seda meenutades tundub, et sel aastal jääb kevadväsimuse puhkus vist pidamata. Veedame selle hoopis maal sahmides. Igaks juhuks. Et kõik tööasjad saaks aetud ja närvid oleks korras enne suvelainele lülitumist. Juhul, kui suvi peaks sel aastal ikka Eestisse jõudma...