Lugeja kirjutab: miks peaks päevikut pidama ja mida sinna kirjutada?

Foto: SCANPIX

Naine24 lugeja kirjutab sellest, miks on hea päevikut pidada. Selle kirja autor valis endale auhinnaks Avon LUXE lauvärvipaleti cocoa couture. Kirjuta sinagi! Loe lähemalt SIIT!

Läbi aastate olen päris mitmeid päevikuid pidanud, vahel kirjutamise unarusse jätnud ja siis selle enda jaoks uuesti avastanud.  Aga miks on vaja oma tunnetest ja päeva sündmustest kirjutada? Kellele sa neist kirjutad?

Mina kirjutan eelkõige ikka endale. On asju, mida ei taha alati teistele rääkida ja nii mõnelgi korral olen ise endale väga tänulik olnud, et olen jätnud asju välja ütlemata ja need vaid päevikusse kirjutanud. Mul on tihti emotsioone ja mõtteid, mis aja möödudes üle lähevad ja kui ma need alati esimese emotsioonipuhanguga välja ütleksin, siis suure tõenäosusega kahetseksin neid hiljem. Ehk siis ühelt poolt peaks päevikut pidama selleks, et kirjutada välja oma negatiivsed emotsioonid, selle asemel, et need kellelegi kurjustades välja öelda. Enamasti rahustan end neid lauseid kirjutades juba ise maha ja näen, et tegelikkuses pole probleem üldse nii suur kui alguses tundus ja kirjutamise lõpuks on see peaaegu et kadunud.

Samas on alati hetki ja tundeid, mida tahaks igavesti mäletada ja nende üles kirjutamine on ülimalt positiivne – nende meenutamine teeb head, loob suurepärase enesetunde juba kirjutades ning seda ka tulevikus, kui loed uuesti kirja pandud sõnu ja saad õndsa naeratusega meenutada neid mäletamist väärt hetki.

Leian ka, et päeviku kirjutamine on rahustav ning annab päevas hetke iseendale ja oma mõtetele. See on kui omamoodi mediteerimine ja parandab enesetunnet, lastes sul teadvustada enda tundeid, olgu need siis millised tahes – positiivsed, negatiivsed või neutraalsed. Nii saad oma emotsioonidega tegeleda ja leida neile sobivaid väljundeid.  Negatiivsed mõtted võib alati kirjutada positiivses vormis ja leida neile kohe lahendus. Kui näed probleemi, kirjuta selle kõrvale ka lahendus(ed) ja käitu vastavalt, et probleemist vabaneda.

Juhul, kui oled tõeliselt õnnelik ja kirjutad oma imelisest elust, teadvustab sulle päevikusse kirjutamine, kui palju sul on vedanud ning seeläbi oskad seda rohkem hinnata ja selle üle tänulik olla.  Oled seeläbi positiivsem ja kui vahel juhtub ette tulema mõnevõrra kehvem päev, saad alati üle lugeda oma parimad hetked, end seeläbi positiivsemalt meelestada ning leida uuesti see sama tänutunne, mida eelmisel korral kirjutades tundsid.

Paljuski pean mina päevikut eneseabiks, sest kirja lähevad sinu mõtted ja soovid ning kuna paber kannatab kõike, siis võid ka päevikusse kirjutada kõike seda, millest unistad ja mida enda ellu soovid. Mina olen üks neist, kes usub, et mõtete jõud on väga tugev ja kui kirjutad oma unistustest sellises vormis, nagu oleks see kõik sul juba olemas – siis usun, et üsna pea liiguvad asjad õiges suunas. Seda siis, kui sellesse ise siiralt usud. Sest nii nagu halb päev saab alati halvemaks minna, saab ka parem päev alati paremaks minna. Lihtsalt peab oma mõtted positiivse ja meele avatuna hoidma.

Juhul, kui soovid majanduslikumalt mõelda ja raha säästa, võid päevikusse ka oma väikese raamatupidamise kolida – muuhulgas võib päeva sündmuste hulka ka kulutused üles kirjutada ja tagantjärele kaaluda, mis neist olid mõistlikud ja mis mitte, et järgmisel korral samalaadne kulu tegemata jätta ja näiteks kogumistopsikusse panna.

Põhjuseid, miks päevikut pidada, on palju. Usun, et selle lühikese aja leiaks igaüks oma päevas ning kui tunned, et see võiks sulle positiivselt mõjuda, siis miks mitte sellega just nüüd alustada?

Päevik ei küsi vanust ega sugu – kirjutada võivad kõik! Ja kui esialgu tundub, et ei ole midagi kirjutada või sa ei oska midagi kirjutada, siis anna endale aega – mõtteid su peas jagub, küll ühel hetkel paraneb ka nende väljendamise oskus. Mis on kokkuvõttes järjekordne positiivne põhjus, miks päevikut pidada – õpid ennast tundma ja oma tundeid väljendama.

Minul isiklikult on läbi aastate olnud päevikuid palju, mõned neist on suure vihaga ka tükkideks rebitud ja hävitamisele läinud, kuid suurem osa aastatetagustest mõtetest on praeguseks hetkeks paras huumor ja nende lugemine teeb tuju alati rõõmsaks.