Sten Sang: millest mõtleb endalt elu võtja?

Foto: Panther Media/Scanpix

Kuidas reageerid sina, kui lähedane ütleb, et ei taha enam elada? Õiget ja ühest vastust sellele ei ole, kuid leidub erinevaid võimalusi olukorra rahustamiseks ja mõistmiseks.

Meedias kõlavad vastuolulised järelhüüded endalt elu võtjatele. Tihti sisaldavad need endas imestust, kuidas nii elurõõmus ja alati naeratav inimene midagi sellist korda saatis. Siit koorub välja huvitav vasturääkivus - sügavas masenduses inimene näitab välja risti vastupidiseid emotsioone. Seda teades, olen alati kartnud üliaktiivseid ja niinimetatud heast energiast pakatavaid inimesi. Nende karnevalimaski taga peitub üldjuhul väga kurb ja katkine sisu.

Mida mõtleb inimene, kes soovib elust omal käel lahkuda? Tean, mida mõtlesin mina, kui tegin oma esimese katse. Olin äsja täisealiseks saanud ning see sümboliseeris võitu nii iseenda kui ümbritseva üle. Sain nüüd olla mina ise ja mitte ühelgi võõral ei olnud enam õigust mulle oma tõde ette kirjutada. Saatuslik sünnipäev saabus suvel ja sain end isuga mitme kuu vältel välja elada. Krahh saabus sügisel kooli minnes. Mina enda arvates olin muutunud ja väärt paremat suhtumist, kuid koolikaaslased nägid seal endiselt sama peksukotti.

Kuu aega punnitasin hambad ristis oma koolikohustust täita, kuni ühel õhtul murdusin. Tundsin end väärtusetuna, saamatuna ja ainus soov oli lõplik väljapääs. Ka psühholoogid nimetavad enesetapumõttega mängijad väljapääsu otsijateks. Nende sõnul annab mõte eneselt elu võtmisest inimesele tagasi usu valikuvabaduse olemasolusse. See illusioon on ära hoidnud palju enneaegselt lõppeda tahtnud saatusi.

Tean, et õnnetu armastus ja vastamata tunded jäävad hukutama mitmeid hingi. Vast kõige meeldejäävama ja traagilisema kohana meenub Tartu linnas asuv rõõmsalt kollane sillapost. Mitmed noored mehed on oma masinad seal tikutoosi suuruseks lasknud. Ekspertiisi tulemus selgitab üle keskmise joove ja kadunu sõbrad kinnitavad õnnetu lahkumineku tagamaid. Tundub, et need mehed võtsid väga tõsiselt Puhhi vastust Notsule - põrsas küsib, mis saab siis, kui teda enam Puhhi kõrval ei ole. Karu vastab nii: «Kui ei ole sind, ei ole olemas ka mind.»

Jäin mõtlema, kas mõni lahkuminek minust on võitu saanud ja maha murdnud. Hingevalu kui sellist meenub küll, kuid pigem seostub suhte lõpuga lootus uueks ja paremaks. Kindlasti on närvi ajanud võimetus mingit inimesest üle saamisel ja tema unustamisel. Eriti veel olukorras, kus teine pool on reipalt edasi liikunud ja vaatab kaasatundvate silmadega otsa. Sellistel hetkedel olen mina tahtnud olla see sillaposti tikutopsimees.

Alandav on tajuda, et jäädakse hingeliselt tugevuselt endisele suhtekaaslasele alla. Justkui kontrolliks tema olukorda rohkem ning juhiks esikohal julmas mängus, mida nimetame armastuseks.

Pealkirja juurde tagasi pöördudes - millist lahendust ootab teo kordasaatja? Lihtsalt ja üheselt vastates - ta tahab siit ära. Et ei peaks enam neid mõtteid mõtlema, neid tundeid taluma. Minema siit, kus on valus ja halb eksisteerida. Mõnevõrra mõistan inimesi, kes meeleheitel lähedase sulgevad kinnisesse asutusse, kus ta terveks ravitakse. Aga kas elust lahkumise soov just haigus on ja ravi vajab - selles ma kahtlen. Meile kinnitatakse, et me oleme vabad. Mis piirini me vabad oleme? Oma elu ja surma üle me ise otsustada ei tohi.