Kas optimistlik maailmavaade võib olla ohtlik?

Oma elu muutmiseks on vaja olla avatud. Foto: SCANPIX

On inimesi, kellel on selge siht, mille poole pürgida ning kindel teadmine, kes nad on. On ka selliseid, kes üritavad näha igal pool head ning kohaneda olukorraga, millesse elu nad on asetanud. Kas optimistlik maailmavaade ja püüd kõigega kohaneda võib tuua ohu, kus eiratakse oma tõelisi vajadusi?

Küllap tunneme kõik mõnda sellist inimest, kes teab täpselt, kes ta on ja mida elult tahab. Ta töötab ametikohal, kus tema töö on talle sama loomulik kui hingamine ja tõenäoliselt saab ta selle eest ka head tasu. Ka oma kodu on ta loonud just täpselt oma äranägemise järgi, olgu selleks siis segaduse alla mattuv kahetoaline korter või läikivate siledate pindadega steriilne eramu. Üks on kindel – need inimesed teavad, mida nad enda hästitundmiseks vajavad ja nad on kindlameelselt endale ka sellise elu loonud, vahendab alkeemia.ee.

Telje teises otsas siblivad sihitult edasi-tagasi teistsugused inimesed. Tihti on nad väga abivalmid, laia silmaringiga ja usinad, kuid oma vajaduste suhtes paistavad nad pimedad olevat. Kõik on justkui hästi, ja tegelikult ongi hästi, aga puudub areng, liikumine. Tegutseda ju võiks, aga kust võtta see eesmärk, mis oleks nii oluline, et selle nimel järjepidevalt pingutada ja kuidas teha seda ilma liigseid pingeid tekitamata? Aga kas ei peitu just selles optimistlikus maailmavaates oht oma vajadusi eirata? Kui kõik on hästi ja õigesti, siis miks minu elu edasi ei liigu, miks närib minu hinge üha teravamalt vaikne rahulolematus?

Kui esimesena kirjeldatud inimestele paistab neile sobiva maailma loomine tulevat peaaegu ilma pingutamata, siis teised tüübid küll mingile loomulikule asjade käigule lootma jääda ei saa. Nende jaoks on asjade loomulik käik kohanemine. Nad on suurepärased kohanejad. Ka see on vajalik isikuomadus, mida ehk neil esimest tüüpi inimestel tihti vajaka jääb. Aga teisalt võib äärmuslik kohanemisvõime saada saatuslikuks. Soov ja võime kõike aktsepteerida ja armastada võib muutuda takistuseks isikliku maise arengu teel. On tervitatav, et kohanejad töökohalt lahkudes jalaga ust kinni ei lajata või kehvast suhtest väljudes elukaaslase pangakontot tühjaks ei tee.

Samas võime enda vajadusi kondiväänajaliku osavusega painutada võib osutuda saatuslikuks. Varem või hiljem ei jaksa enam kõike ja kõiki armastada või mis veel hullem, langetakse depressiooni, mõistmata mis on läinud valesti. Me oleme ju nii kenad ja armastavad, laia silmaringiga ja paindlikud. Kuidas sai see küll juhtuda?

Üha enam tundub, et sellistel inimestel on tõsine oht materiaalse maailma reegleid mitte mõista. Soovitakse kõiges lähtuda oma hinge avarustes lainetavatest soojadest tundevoogudest, vältides teravaid nurki ja järske pöördeid. Kõik peaks olema justkui sujuv ja harmooniline. Konflikt, oma isikliku jõu rakendamine, enesekehtestamine – see kõik näib olevat liialt keeruline ja vägivaldne. Isegi kui suudetakse end kellegi teise poolt algatatud olukorras kehtestada, siis olukordi, kus endal tuleks nö tüli üles tõmmata, püütakse siiski iga hinna eest vältida.

Sedasi hulpides ja lihtsamaid radu otsides kaotab elu struktuuri. Jah – vaimses plaanis ei olegi ehk nii väga palju struktuuri tarvis ja on suurepärane, kui on võime end kõikvõimalikest piirangutest ajutiselt vabastada, aga mingil hetkel tuleb siiski materiaalse maailmaga silmitsi seista ja seal kehtivad teised mängureeglid. Seal tuleb otsustada ja olla oma tegemistes sihikindel. Seal ei aita alati suure pildi nägemine, millest lähtuvalt polegi ju sisuliselt vahet, kas ja mida teha.

Igavikust oleme me kõik sündinud ja sinna pöördub kõik ka tagasi. Aga ehk ei peaks me tagasipöördumisega liialt kiirustama. Kust leida motivatsiooni, et selles maises mängus kaasa lüüa? Et seista silmitsi ebamugavustunde ja ebakindlusega, mida tekitavad keerulised valikud. Kuidas luua piiritule hingele piiridega mängumaa, kus ta võiks end turvaliselt ja koduselt tunda?