Miks on meil teisi nii raske mõista?

Foto: SCANPIX

Kõik me teame olukordi, kus püüame teisele inimesele midagi selgitada, aga lootusetult – ta lihtsalt ei saa meist aru. Küll püüame teha seda ühe nurga alt, siis teise nurga alt, aga ikka ei mingit kasu, kirjutab koolitaja Kaido Pajumaa portaalis Motivaator.

Me tajume maailma tunnetuslikult

Isegi, kui meile meeldib endast kui mõistuslikust olendist mõelda, kipume oma maailma tajuma ikkagi tunnetuslikult. Mõnikord võivad faktid mingi olukorra kohta paista toetavad, kuid tunneme, et asi ei ole õige (ja loobume selles suunas tegutsemisest). Teinekord tunneme, et tahaks midagi ära teha ning faktid näitavad, et see ei ole võimalik, kuid tegutsema asudes avastame siiski, et algne tunne oli õige – see saabki tehtud.

Ka suhted teiste inimestega on tunnetuslikud, mistõttu olukordades, kus püüame teisele inimesele midagi selgitada, võib see sõnade abil väga keeruliseks osutuda. Sellist olukorda ilmestab joonis (VAATA SIIT), millel on näha, et suhtlus kahe inimese vahel toimub läbi nelja tasandi – mina, minu tunded, mille ma transleerin mõteteks, teise inimese tõlgendus, mille ta sobitab oma tundemaailmaga, et see siis (tema) omaks võtta. Kuid juba lapsepõlvest mäletame, kuidas telefonimäng infomüra tekitas. Kui mängus oli paar last, ei olnud tulemus veel väga hull. Kuid juhul, kui «kõnelejate» vahel oli rohkem kui kolm last, saime lõpuks oodatust täiesti teistsuguse tulemuse.

Kuidas siis teist inimest mõista?

Kuna tasandeid on kahe inimese suhtluses rohkem kui kaks (esialgu tundub ju, et suhtleb kaks inimest, järelikult peaks toimuma ka sõnumi otsene ülekanne ühelt teisele), ongi suhtluse parandamise esimeseks sammuks nende tasandite teadvustamine. Kui tavapäraselt võime teise peale vihastada, et see meist aru ei saa, siis teadvustades nelja tasandit, mille meie sõnum läbima peab, võib ka meie kannatlikkus teise inimese suhtes suureneda.

Minu tunded

Iseenda tunnete märkamine konkreetse olukorra suhtes on hea algus. Küsides endalt, mida ma tunnen, avan kaardid iseenda suhtes (ma saan rohkem teadlikuks iseendast). Teise sammuna võime küsida, miks ma niimoodi tunnen? Sellega avan juba endale oma tunnete tagamaad, mis on kahtlemata erinevad teise inimese omadest (iga inimese taust on ju erinev). Näiteks, kui ma tunnen antud olukorra suhtes end positiivselt, võib selle põhjuseks olla minu eelnev positiivne kogemus sarnastes olukordades. Teisel inimesel ei pruugi see aga nii olla.

Minu mõtted

Viis, kuidas ma tunnetatud olukorra mõteteks muudan, on platvormiks teise inimese poolseks mõistmiseks. Kuigi me võime olukorda enda jaoks kindlal viisil tõlgendada, ei pruugi teisele inimesele meie keelekasutus, sõnastus, tonaalsus, kujundid, näited ja metafoorid sobida – me räägime tema jaoks nagu võõrkeeles. Seetõttu on meie ülesandeks püüda teisele olukorda selgitada tema jaoks arusaadavas keeles.

Tema mõtted

Kui me oleme lapsevanemad, võime olla saanud selleks hea kogemuse oma lapsega. Me ei lähe ju lapsele selgitama midagi samamoodi nagu oma elukaaslasele. Laps lihtsalt ei mõistaks seda. Lapsest saame sellises olukorras aru, kuid täiskasvanute puhul me seda tihtilugu teha ei taha. Siiski on oluline mõista, et iga inimene interpreteerib välismaailma erinevalt, ja sinu sõnum tuleb temale ju välismaailmast.

Tema tunded

Kui me suudame end teise inimese jaoks sõnaliselt isegi arusaadavaks teha, ei pruugi meie sõnum tema maailmatunnetusega ühtida. Sõltuvalt, missugune on inimese taustsüsteem ja kui enesekindel ta on, võib ta sõnadest isegi aru saada, kuid ta ei taha seda sõnumit oma maailmapilti sobitada, sest see võib mõned tema tõekspidamised kõikuma lüüa.

Maailm ei ole faktiline

Meid ümbritsev maailm ei ole meie jaoks kunagi faktiline. Tegelikult on see paradoks, sest faktid on kõikjal meie ümber (auto on punane, ülemus ütles midagi jne), aga need faktid on iga indiviidi poolt tõlgendatud ja muutunud tema isiklikuks maailmapildiks. Sellel tasandil ei pruugi aga esialgsed faktid enam inimeste jaoks ühesugused olla, sest mõne jaoks on punane auto seksikas, teisele meenutab aga tuletõrjujaid, ja ülemuse poolt öeldu võib ühe jaoks tunnustus, teise jaoks aga kriitika olla. Maailm ei ole faktiline. See on fakt, mida on alati hea meeles pidada nii elukaaslase, sõprade kui ka kolleegidega suheldes.