Anu Saagim: paaris või paaritult?

Foto: Herkki-Erich Merila

Vaata neid üksikuid hingi,
iga päevaga enam on neid.
Sihitult tormavad ringi,
ja nad ei märkagi meid…

Võib-olla teate seda Trafficu lugu. See räägib üksindusest ja inimese igatsusest kellegi järele. Seisundi järele, kus inimene oleks justkui osake kellestki. Oh, seda pühapäevast melanhooliat…
Kuna viimasel ajal olen veetnud üsna palju aega üksikute inimeste seltsis, siis jäi see juhuslikult raadiost kuuldud viisijupp mind terveks päevaks kummitama.

Lugu räägib sellest, kuidas üksikud hinged otsivad ja unistavad ja kaeblevad. Kuidas otsivad seda üht ja õiget, kes oleks nende kõrval hommikul ärgates ja õhtuti magama heites.

Aga millest unistavad koos elavad paarikesed? Jube pikalt oma mehega koos olnud naisena võin kinnitada, et oli aegu, kui nautisin meeletult, kui mees oli pikkadel ärireisidel ja sain  laiutada üksi meie king size voodis nagu kuninga kass. Kas see tähendab, et meil oli õnnetu abielu? Ei usu.

Inimene lihtsalt on kord juba selline, et unistab alati sellest, mida tal parasjagu pole. Abielumees igatseb vabadust, poissmehel on seda ülearugi. Kümmekond aastat abielus naine kaebleb lõõmava kire järele, üksikema unistab hellusest ja lähedusest. Ja seksist loomulikult ka. Seda tahavad ju kõik, olenemata soost ja perekonnaseisust. 

Üksikud kujutavad endale ette, et koos elavad paarikesed harrastavad piirideta ja võrratut seksi ükskõik millal ja kus. No näiteks nagu see  Bali templis seksinud eestlasest abielupaar. Paarisuhtes inimesed unistavad aga võib-olla hoopis metsikust seksist tundmatuga?

Vabad ja vallatud lähevad ööklubisse möllama, tantsima ja paarilist otsima. Vahel liituvad nendega õnnelikus paarisuhtes elavad kamraadid. Aga viimastel on tavaliselt väljas palju lõbusam kui vallalistel. Miks? Sest nad ei otsi sealt kedagi.

Ja ehk nimelt tänu sellele komistavad just nemad teinekord juhuslikult kellegi otsa. Juba aastaid abielus olnud naine nopib baarist päris pandava poissmehe ja on pärast õhtu otsa toreda poisiga flirtimist koju minnes justkui uuesti sündinud. 

On ju tõesti fantastiline olla märgatud ja ikka veel tahetud. Ning takkapihta on sellise särtsaka naise vabad sõbrannad kadedad, sest kujutavad ette, kuidas teine harrastab varahommikul koju naastes mõnusat pohmelliseksi oma teleka ette passima jäänud meheraasuga.

Tegelikkus on muidugi proosalisem. Abikaasa küsib varasel hommikutunnil justkui muuseas, kas naisel oli tore õhtu, keerab siis külge ja norskab edasi. Abielunaine aga unistab metsikust seksist sellesama talle baaris külge löönud kobeda poissmehega.

Millest unistab tema enda norskav mees, naine ei tea, sest pole seda temalt kunagi küsinud ning mõtteid ei oska ta ammugi lugeda.

Aga mul on oma teooria, mille kohta võib öelda ka elutarkus õnneliku kooselu kohta. See on järgmine: oled vahel tuimavõitu tunduvas paarisuhtes tegelikult õnnelik juhul, kui vannitoapõrandale oma mustad sokid unustanud mees ei pane sind suurest meelepahast vinguma ja jalgu trampima. Et sellegipoolest jagub sul mehe jaoks kirge... No, kas või korra nädalaski, ja mis siis…

Vaata neid üksikuid hingi, las tormavad sihitult ringi...