Egle Eller-Nabi päev: kui hommik jahmatab, siis mis saab õhtul?

Trenni tuleb rõõmuga võtta: kummaski käes neljakilone hantel, teeb Egle Eller-Nabi harjutusi kerelihastele. Foto: Liis Treimann

Nädal pärast teist kohta Ameerikas bikini-fitness’i võistlustel, mille patrooniks on kuulus Arnold Schwarzenegger, avastab koju jõudnud Egle Eller-Nabi, et uuesti siinsesse elurütmi jõudmiseks tuleb pingutada pikalt üle südaöö.

Ärkan selle peale, et tütar Renata sikutab mul tekki pealt ära. Ta ärkab pea alati enne mind, ronib oma voodist välja ja hakkab mind äratama. Vaatasin uniselt telefoni pealt kella – 8.12. Aeg ärgata. Esmaspäev on mul alati täis tegemisi. Abikaasa Heiki [Londoni olümpiahõbedamees maadluses – toim.] on juba pikemalt treeninglaagris olnud, nii et toimetame tütrega omapead.

Kõigepealt hommikutoimetused lapsega ja seejärel kööki sööma. Puder mõlemale kaussi valmis, mustikad sisse, endale valan tassi kohvi, siis istume sööma. Renata sööb protestita pudrukausi tühjaks – iga kord ei lähe nii kiirelt. Pakun talle veel kiivit. Kui Renata on kõhu täis saanud, on minu kord sööma asuda.

9.15. Hakkan trennikotti pakkima. Sinna peab mahtuma neli paari trenniriideid: ühed enda trenni tarbeks, teised noorte tantsutrenniks, kolmandad personaaltrenniks ja neljandad trennivideo filmimiseks. Siis segan kokku trennijärgse taastusjoogi ja pakin vahepealsed söögipalad termoskotti. Seejärel panen kokku Renata koti: õueriided, mänguasjad, söögid.

9.40. Hakkame tütrega riidesse panema. Mul läheb kiirelt, aga Renatale on tegemist põneva mänguga. Püüan ta kinni ja saan ühe asja selga. Nii kordub iga järgneva riideesemega. Kell 10 olen valmis uksest välja astuma. Kaenlas enda suur spordikott, Renata kott, Renata karu. Hakkame sõitma lapsehoidja juurde.

Nii kui olen Renata turvatooli istuma sättinud, avastan, et olen oma käekoti koos telefoni ja autovõtmetega tuppa jätnud. Ma ei suuda seda uskuda! Ma pole veel kunagi oma võtit tuppa jätnud. Aga nüüd on see juhtunud, ja just siis, kui mul on nii kiire päev. Lisavõtit pole kusagil.

Helistan Postimehe fotograafi telefonilt Lukuabisse ja uurin, kui kiiresti nad saavad appi tulla. Ise mõtlen samal ajal oma päevagraafikut läbi ... Muretsen, et nüüd on kõik sassis. Mul käib tütar kaks korda nädalas lapsehoidja juures ja need päevad on alati otsast lõpuni tegemisi täis tuubitud.
Lukuekspert lubab jõuda kella üheteistkümneks. Otsustan vahepeal Renata lapsehoidja juurde viia ja siis uuesti koju tagasi tulla.

11.00. Saabub lukuekspert, minu päeva päästja!
Naabrimees püüab mind lohutada, et tema on mitu korda välja luku taha jäänud. Seda on isegi hea kuulda, sest olin juba mitu korda mõelnud, kas olen ainuke inimene, kellel sellised asjad juhtuvad.
11.20. Pääsen korterisse. Lukk jääb terveks ja lingi saab tagasi panna. Ja muidugi saan kätte oma koti koos võtmete, telefoni ja rahakotiga.

Otsustan teha päevale restardi. Valan endale klaasi apelsinimahla ja hakkan vastamata kõnesid tagasi helistama.
11.35. Astun uuesti koduuksest välja. Mõtlen pidevalt, et huvitav, kuidas selline päev, mis nii värvikalt algab, küll lõppeda võiks.

12.15. Alustan trenni CitySpas: soojendus, kerelihaste harjutused, siis jalaharjutused, venitused.
13.30. Olen trenni lõpetanud. Söön kiirelt lõunat, ostan kohvikust kaasa caffé latte ja liigun auto juurde. Tahan kavandatust veidi varem Sparta spordiklubisse jõuda, et jõuaksin oma e-kirjad üle vaadata.

15.30. Alustan Spartas noorte show-tantsu trenniga. Nii paljud on puudu – kes on haige, kellel enne vaheaega koolis toimetusi. Teeme kiire soojenduse, vaatan üle mõned kavad ja hakkame uut tantsu õppima.

16.30. Alustan jõusaalis personaaltrenniga.
17.45. Jooksen auto juurde, et lapsele järele sõita. Õnneks pääsen ummikutest. Lähme Renataga korra stuudiosse, et üles filmida paar harjutust.
Renata leiab endale kohe tegevust, nii et saan kiirelt  mõned harjutused videosse võetud. Tund aega hiljem astume juba uuesti auto poole, et sõita toidupoodi.

19.30. Oleme õnnelikult kodus. Kiiresti sööma! Samal ajal kui Renata sööb, valmistan uueks päevaks toitu. Pärast õhtusööki istume diivanile pildiraamatut vaatama.

Raamatu vaatamine on meie igaõhtune traditsioon. Renata armastab pildiraamatuid! Teleka vastu pole ta siiani väga huvi tundnud. Vaid vahel keerab reklaamide peale pead ekraani suunas.
21.25. Hakkan Renatat voodisse suunama. Kõik läheb ladusalt. 21.40 valitseb magamistoas täielik vaikus.

Mul on vaja koostada täna õhtul üks treeningkava, samuti jäi päeval paarile kirjale vastamata. Eelmise nädala Ameerika-võistluste tõttu on mul kogunenud päris palju tööd, nii et õhtud venivad pikaks.

00.15. Kell on üle südaöö, aga olen alles treeningkavaga ühele poole jõudnud. Vahepeal riputan pesu kuivama. Seejärel istun uuesti arvuti ette ja hakkan otsima lennupileteid Ukrainasse.
Alustan oma ametlikku hooaega võistlustega Ukrainas aprilli alguses.

Leian üles lennu, millega sõidavad ka koondise teised liikmed. Läheme sel korral võistlema vaid naistega: Natalia Kiivikas ja Kristina Koroljak võistlevad fitnessis ja Aire Lossmann on rahvusvaheline kohtunik.

Tegemist ongi vaid naiste võistlusega ja osalema pääseb vaid kutsete alusel. Otsustan enne broneerimist veel teistega nõu pidada ja lükkan piletite ostmise hommikusse.
01.15. Jään magama.