Anu Saagim: ühe pika suhte lõpp

Kadri Kõusaare filmi "Kohtumõistja" meeleolukas afterparty Radissonis Reno Hekkonens ja Anu Saagim tegid magusatesti Foto: Viktor Burkivski

Kümmekond tuubil täis pappkasti vedeleb kohvrite ja vanade suuskade vahel garaažipõrandal. Lahkumineku puhul on külm ja selge lõpp parem kui südamlik ja pikk venitamine.

Kuulge, oopused, teiega on nüüd kõik ja asi vask! Meie ühine tee on olnud pikk ja imeline, kuid isegi minusugusel suurepärasel naisterahval on aeg liikuda oma eluga edasi – täiega e-raamatute põnevasse maailma. Ma pole küll veel jõudnud hankida elektroonilist laenutuskaarti, e-raamatute lugemiseks mõeldud spetsiaalsest e-lugerist  rääkimata, kuid kui suhtel ei ole nagunii tulevikku, siis tark inimene teebki sellele juba aegsasti lõpu.

Seega käärisin ühel külmal ja nutusel õhtupoolikul käised üles ja asusin raamaturiiuli kallale. Julm valik, hüljatud raamatud kastidesse ja kiirelt korterist välja.

Ausalt öeldes polnudki see esialgu gigantsena tundunud ettevõtmine eriti hull. «Ska vi prata svenska?» oli koos minuga vaat et tervele maailmale tiiru peale teinud. Minu ustavaks kaaslaseks olnud üle kahekümne aasta mitmelgi nostalgilisel põhjusel. Ja kui päris aus olla, siis täitsa asjatult.

Samuti ei kavatse ma end eales uputada sõbranna kingitud Stephenie Meyeri vampiiride verdtarretavatesse muinasjuttudesse. Isegi eelajaloolistel ENE köidetel pole enam mõtet imidži upitamiseks riiulitel lebotada.  

Sellegipoolest, ega pikast suhtest loobuta uisapäisa. Tegelikult olin ma kõõritanud oma raamaturiiulit juba ammu üha jäisemal pilgul. Mis mind selles suhtes küll kinni hoiab? Ega jumala pärast olda koos lihtsalt vanast harjumusest?

Loomulikult sidus meid pikk ja südantsoojendav ajalugu. Kõik algas juhuslikust kohtumisest vanaema raamaturiiuli juures. Minu lapsepõlvekodus loeti tõepoolest metsikult palju. Seda, mida polnud poest saada, käidi laenutamas raamatukogust. Sellegipoolest oli ka kodus riiulitel oma viiekümne romaani ringis, «Loomingu raamatukogust» ja sarja «Seiklusjutte maalt ja merelt» põnevikest rääkimata.

Kui kolisin esimesse päris oma korterisse, tuli kaasa ka hunnik raamatuid. Need olid suurepäraseks sisekujunduselemendiks, lisades pessa akadeemilist õdusust. Sellestki jäi vahel vajaka. Olin tihe raamatupoodide külastaja ja loosi läks igat masti kraam. Riiulitele pääsesid tolmu koguma nii kunstikataloogid kui ka esoteeriline kirjandus.

Reisidelt tuli kaasa värvikaid brošüüre. Kunstinäitustelt ja muuseumidest särtsakaid katalooge. Isegi teatrietenduste mängukavad olid kuum kaup. Mina olen eru­deeritud inimene, ja seda peab märkama iga külla tulnud suleline.

Kuid kui päris aus olla, siis on selle lahkumineku tohuvabohu juures veel pisut seedimist. Garaažipõrandal pikutab ehk viiendik kõigist minu raamatutest, no eks ikka need, millest valutum loobuda. Jätk tuleb pisut karmim.

Aga teisalt peavad ju ühel korralikul inimesel olema nähtaval kohal Putini elulugu ja Puškini luulekogud. Ja Astrid Lindgrenist ja Agatha Christie kriminullidest ei nõustu ma loobuma mingi hinna eest! Niipalju vana sool siiski janutab.