Kuidas elu ja eesmärkide vahel tasakaalu leida?

Foto: SCANPIX

Erinevad teooriad räägivad eesmärkide kohta erinevat juttu. Mõned eesmärgi-fundamentalistid väidavad, et iga päev ning iga minut sellest päevast peab olema eesmärgistatud, sest see on ainukene viis, kuidas elus edasi liikuda. Teised äärmuslased ütlevad, et eesmärke pole tegelikult üldse vaja, sest kõik läheb ikka nii, nagu see minema peab, kirjutab oma portaalis Sisekosmos koolitaja Kaido Pajumaa. Kus on siis tõde? Kas püstitada eesmärke või elada eesmärkide vabalt? Eesmärkide nimel või ilma eesmärkideta?

Üldse ilma eesmärkideta elamine ei ole võimalik, sest mõistus «toodab» meile igapäevaselt eesmärke. Isegi see on eesmärk, et igapäevaselt kõht täis saada ning ennast hästi tunda.

Sama lugu on ka pikemas perspektiivis, sest eesmärgid ja soovid midagi oma elus ära teha alluvad meie vajaduste põhihierarhiale ning nende saavutamine (progress) on psühholoogide hinnangul oluline sisend meie õnnetundesse.

Probleemseks muutub eesmärkide püstitamine ja nende suunas rühkimine aga hetkel, kui eesmärgid ja saavutused meid orjastama hakkavad. See on olukord, kus eesmärgid meid enam ei innusta ja motiveeri, vaid pigem meile stressi tekitama hakkavad.

Kui keegi soovib näiteks kaalu langetada, siis juhul, kui ta seab eesmärgiks kaotada ühe kilo, võib ta tunda ennast innustunult, sest ta teab enam-vähem, kuidas selleni jõuda. Kui ta aga võtab eesmärgiks kohe kaotada 20 kilo, võib see talle stressi tekitada, sest see on juba tõeline saavutus. Seega, eesmärgid võivad olla, aga ainult sellised, mis meid juba praegu mingil viisil aitavad, inspireerivad ja meile positiivset mõju avaldavad.

Eesmärgid võiksid olla reaalsed ja saavutatavad

Eesmärke võib püstitada kõiges, kuid me võiksime kriitiliselt hinnata oma prioriteete, sest me viitsime reaalselt töötada ainult nende eesmärkide suunas, mis meie jaoks väga olulised on. Kuna eesmärkide saavutamine on alati seotud teatud tüüpi harjumuste muutmisega, siis peaksime endalt küsima, missuguseid harjumusi me oleme päriselt valmis muutma. Me võime püstitada küll 2013. aastaks kümme eesmärki, kuid juhul, kui me ei ole valmis mitte midagi oma käitumises muutma, jäävadki need eesmärgid ainult paberile.

Võta korraga alati üks eesmärk, mille kallal tööle hakkad. Ning olgu see väike. Kui soovid kaalu langetada või rohkem trenni teha, siis küsi endalt, kuidas ma saaksin 10 protsenti kaalu kaotada või 10 protsenti rohkem end liigutada. Sellised küsimused ei ehmata meie alateadvust ära ning oleme praktiliselt ka suutelised oma eesmärgi suunas liikuma.

Eesmärgid võiksid olla põhjendatud

Meie soovid ja eesmärgid jagunevad üldjuhul kolmeks: füsioloogilised soovid (toit, kodu, seks jne), põhjendatud soovid (soov edasi arendada, soov olla armastatud, soov riides käia jne) ja kunstlikud soovid (iPhone 5, Audi A8, Gucci käekott jne).

Kui kaks esimest rühma motiveerivad ja innustavad meid, siis viimane grupp tekitab meis sageli frustratsiooni. Mitte kellelegi ei ole vaja iPhone 5 (eriti kui sul on iPhone 4 olemas), kuid kuna marketing ja üldsus tekitab meis selle vajaduse, hakkamegi selle nimel rühkima. Ja kui meil hetkel selleks raha ei jätku, võtame kiirlaenu, mille kaudu võime end hetkeks küll «õnnelikuna» tunda, kuid pikas perspektiivis see tunne haihtub ja asendub hoopis laenust tuleneva stressi ja taastekkiva tühjustundega (sest varsti tuleb ju iPhone 6 välja). Seetõttu aitab «Miks?» tehnika meil avastada, kui oleme oma eesmärgid seadnud vaid ühiskondlike standardite ja ootuste mõjul, ja nende saavutamine ei taga meile tegelikult pikaajalist rahulolu.

Kuidas leida tasakaal elu ja eesmärkide vahel?

Tasakaalu leidmiseks elu ja eesmärkide vahel on kõige olulisem teadvustada, et me elame ainult ühe eesmärgi nimel – selleks eesmärgiks on meelerahu, õnn, heaolu. Me teeme kõiki asju ainult seetõttu, et lühemas või pikemas perspektiivis meelerahu ja õnne leida.

Kuni me seame oma meelerahu sõltuvusse eesmärkide saavutamisest, ei leia me seda kunagi. Seetõttu peaksime küsima endalt, kuidas leida meelerahu juba enne oma eesmärkide saavutamist, ja siis kasutada seda head enesetunnet eesmärkide täideviimiseks (tavaliselt on see mehhanism täpselt vastupidi pööratud – kõigepealt püüan saavutada kõik, millest unistan, ja siis (kui see õnnestub) olen õnnelik).

Just seepidine lähenemine (rahu eespool oma eesmärke) võimaldab leida tasakaalu eesmärkide ja elu enda vahel. Soovi ja unista kõigest, mis võiks sind õnnelikuks teha, aga ära ohverda selleks oma tänast meelerahu. Püüa aru saada, et praegune olukord on ka hea. Võib-olla ei ole sul veel kõiki neid asju, mida sa tahaksid ja kõik inimesed ei käitu veel täpselt nii, nagu sa sooviksid, kuid võib-olla on mitmed sinu elu sellised valdkonnad paigas, millega paljud teised inimesed hädas on. Teadvusta endale, et tegelikult pole elul Eestis häda midagi. Samuti püüa üles leida kõikide nende «halbade» inimeste head küljed, kes su elus on. Võib-olla täna tegi ta midagi, mis sulle ei meeldinud, aga kas ta on kunagi sulle midagi head teinud? Ehk aitab selle meenutamine talle andestada.

Nii nagu lapsed ei saa täiskasvanuks ilma õppimise ja tööta, ei leia me ka õnne ja meelerahu ilma tööta. Tavaliselt püüame õnne ja meelerahu leidmiseks töötada suunaga väljapoole, üritades panna kogu maailma enda pilli järgi tantsima (ehk siis saavutada kõik oma unistused alates inimeste käitumisest kuni telefoni mudelini välja).

Aga katseta vahepeal ka teistsugust lähenemist – alusta iseendast. Märka neid hetki, kui sinus on tekkimas rahulolematus, sest kõik asjad ei ole veel nii, nagu sa sooviksid, ja ütle endale: «Okei, ma teen endast kõik oleneva, et seda muuta ja parandada ning oma unistused täide viia, aga kuidas ma saaksin juba täna ka end hästi tunda? Mis on juba täna need head asjad, mis mul elus on ja kuidas ma saaksin neid kasutada, et igapäevaselt end kasvõi natukene paremini tunda?».