Anu Saagim: igas naises on meest!

Foto: Laura Kallasvee

Kuulun nende naiste hulka, kes, saanud näppude vahele kruvikeeraja, kujutavad ette, et tulevad toime iga tööga siin maamunal. Kellele neid mehi üldse vaja peaks olema? Mutrivõti, haamer ja trell pole tänapäeval ainult nende päralt.

Nädal tagasi oli aga hädasti meest vaja. Ema vetsupott streikis. Ainult suure häda nupp toimis, seegi vaid väikese häda jõuga. Loomulikult tõttasime parasjagu minu pool veinikest limpsimas olnud sõbrannaga emale vapralt appi. Mamma küll korraks piiksatas, et olemas on ka Toruabi. «Kallis!» oli meie lakooniline vastus.

Tegelikult on minu sõbrants kõva remondihiir. On ise terve korteri küprokiga vooderdanud, tapeedi seina liimimisest rääkimata. Samal ajal kui mampsel meile kohvi ja kooki vaaritas, seisime meie, jalad harkis, vetsupoti ümber. Sõbranna uuris, fikseeris ja suunas taskulampi õigesse kohta.

Mina alustasin vetsupoti paagi põhjaliku analüüsiga. Kui paak oli osadeks lammutatud, sai kiirelt selgeks, et üks oluline plastmassjublakas on katki. Mina avastasin selle! Tunne oli vägev! Mis edasi? Guugeldasime. Soovitati klaaskiudpahtlit. Saime selle lähimast ehituspoest.

Lasime kätetööl rahulikult kuivada, ise samal ajal kohvi ja kooki nosides. Seejärel toimus vetsupoti pidulik katsetamine. Kõik näis toimivat. «Homme võiks ehk mõni spetsialist teie töö üle vaadata,» piiksatas mamma enne meie lahkumist. Meie arvates oli see naissoo solvamine. «Sellise tühise  näputööga saab tänapäeval hakkama iga endast lugupidav naisuke,» hõiskasin üle ukse ja läinud me olimegi.

Enne keskööd helises loomulikult telefon. Hädine ema teiselpool toru. Kogu korter lainetas.
Olin platsis kui viis kopikat. Lammutasin veepaagi kiirelt taas osadeks ja üritasin katki läinud kohta uuest kokku lappida. Seekord oli abiks ka Super Attack.

Mamma tegi ettepaneku helistada Toruabisse. Kellaosutid lähenesid ühele öösel. Pekki, seda mängu mina ei kaota, vandusin  endamisi ja pusisin vapralt edasi. Ühtäkki saabus kirgastumine. Loomulikult, selle viletsa pahtli pärast kiskus üks pool katkisest jublakast pisut kiiva ja tihend ei ulatunud  korralikult sulgema immitsevat veeauku.

Jippiii, see ongi uputamise põhjus! Edasi läks juba lobedalt. Jublakas lahti, puhtaks ja millimeetri täpsusega uuesti kokku. Pisut läks vaja ka pakkimisteipi ja kaantki ei saanud enam päris korralikult sulgeda. Vaatepilt polnud just esteetiline.

Vahva! Kõigest hoolimata tundsid oma insenerioskuste üle uhkust. OK! Nüüd toimis küll ainult väikese häda nupp, aga suure häda nupu võimsusega. «Loputab täiega!» hõiskasin rõõmsalt. Mamma oli siiski pisut murelik. Lubasin, et hiljemalt naistepäevaks tellin uue jublaka. Panin tähtsa näoga kirja poti tehnilised andmed ja kinnitasin, et torumehi pole mingil juhul mõtet nii tühise asja pärast tülitada.

Läbi magava linna kodu poole sõites pakitses rinnas kummaline rõõm. Olen ikka käre mutt küll! Mitte mingi ümber nurga naine, supernaine ikka! Kerisin akna alla ja toetasin sellele oma hiljuti tätoveeritud küünarnuki. Vaatasin unistavalt kaugusesse, täpselt nii nagu mehed on aastakümneid teinud – ikka siis, kui nad on millegi vägevaga hakkama saanud.