/nginx/o/2013/02/18/1581244t1h0c67.jpg)
Lapsed mõistavad juba väga varakult, kuidas olla tubli abiline. Kui vanem ütleb, et tahab juua ja palub laualt tühja klaasi, siis ulatab selle talle abivalmilt nutikas mudilane. Kui aga klaas on katki, siis otsib kolmeaastane selle asemel mõne parema nõu.
«Ilmneb, et lapsed saavad juba väga varakult aru, et kellegi aitamisel tuleb tähelepanu pöörata lõppeesmärgile, mitte konkreetsele palvele,» selgitas uurija Kristina R. Olson Yale’i ülikoolist. «See töö näitab, et laps omandab hämmastavalt aruka arusaamise teiste abistamisest juba esimeste eluaastatega.»
Olson kutsus oma laborisse grupi kolmeaastaseid lapsi, kel lasti tutvuda nelja paari töötavate ja mittetöötavate esemetega: päris telefon ja mängutelefon, tavaline tass ja katkise põhjaga tass, päris haamer ja piuksuv mänguhaamer, töötav marker ja kuivanud marker, vahendab Huff Post.
Seejärel öeldi lastele, et nad aitavad täiskasvanutel mänguks valmistuda. Ühes katses palus täiskasvanu lapselt üht eset praktiliseks eesmärgiks. Näiteks ütles ta: «Palun anna mulle see tass, et ma saaks vett valada» ja pooltel kordadel näitas näpuga tassile, milles oli auk.
Lapsed said aru, millal täiskasvanu valesti näitas ning 68 protsendil kordadest ignoreerisid nad käsku ja ulatasid funktsioneeriva eseme. Kui aga täiskasvanu palus toimivat eset, tõi laps selle 97 protsendil kordadest.
Uurijate sõnul pole asi pelgalt selles, et laps eelistaks töökorras eset katkisele. Lapsed kippusid täiskasvanule mittetoimivat asja andma ainult siis, kui lõppeesmärgi täitmine tundus võimalik. Näiteks siis, kui täiskasvanu palus ulatada tassi, et sellega plastiliini sisse ringi kuju suruda või siis, kui ta palus mängutelefoni selleks, et selle raskusega pabereid paigal hoida. Sellest võib järeldada, et abistamisel on lapsed kaalutlevad.
Uuring ilmus ajakirjas Developmental Psychology.