Suhtlus lapsevanema ja kooli vahel kolib veebi

Tallinna Kuristiku gümnaasiumi õpetaja ja 1.b klassi juhataja Kertu Pildre on märganud, et mida väiksem on laps, seda koostööaltimad on tema vanemad. Foto: Peeter Langovits

Veebis saab vanem lapse tegemiste ja koolieluga kursis olla päris mitut moodi. Peamine kanal selleks on e-kool, kuid peale selle võib kasutuses olla ka lapsevanemate meililist, suhtlusgrupp mõnes sotsiaalmeediakanalis, ajaveeb või kooli koduleht.

Tallinna Kuristiku gümnaasiumis 1. klassi klassijuhatajana ja inglise keele õpetajana töötav Kertu Pildre sai lapsevanematega suhtlemiseks ette lugeda ohtralt võimalusi alates lapse päevikust klassiblogini välja. Vanematega näost näkku räägib ta enamasti siis, kui mõni neist oma jütsile kooli järele tuleb, kuid pakilisema olukorra puhul saab alati ka helistada.

«Oma klassi põhjal saan öelda, et lapsevanemad tunnevad kooli tegemiste vastu suurt huvi,» kiidab Pildre. «Nad jälgivad blogi, kasutavad tihedasti e-kooli ja meili teel tuntakse huvi. Harvad pole ka telefonikõned.»

1. klassi juhatajalt küsitakse enamasti selle kohta, kui hästi on laps kooliga kohanenud, kuidas tal õppetöö edeneb ja kas on vaja kodus midagi harjutada.

«Hirmudest märkimisväärseim on koolis edasijõudmine ja koolikius. Õnneks on meie klassis kiusu vähe ja edasi jõuavad kõik. Eks ikka lapsevanem ootab, et laps on turvalises keskkonnas ja kaitstud, meie koolis on selleks head võimalused (valvekaamerad, mupo),» märgib õpetaja.

«Lisaks on klassis reeglid ja rõhun meie-tundele, mitte mina-tundele. Mina saan küll väita, et minu klassi lapsevanemad on kõik väga koostööaltid ja vastutulelikud,» lisab ta. «Õpetaja on koolis ju lapsele kui teine ema – heas paarisuhtes lapsevanemad omavahel suhtlevad ning jagavad rõõmu- ja kurbushetki.»

E-kooli mugavused

Emakeeleõpetaja Eha Kaukvere on Lääne-Virumaal Jäneda koolis töötanud 1985. aastast ja korduvalt olnud ka klassijuhataja. Lapsevanematega suhtleb ta enda sõnul nii palju kui vajalik ja nii vähe kui võimalik.

«Väikeses külas elades satun lapsevanematega üsna tihti kokku, kuid mul on endal kuklas väike kirjutamata reegel:  poeteel kooliasju ei aja. Kui on probleem, kutsun lapsevanema kooli ja räägime siis,» räägib ta.

Kui aga vanem pöördub ise väljaspool kooli õpetaja poole, siis on Kaukvere ikka valmis rääkima, sest tema sõnul on enamasti väga vähe vaja, et probleem saaks lahendatud.

E-kooli mugavust kiidab temagi, kuid märgib, et probleem on nende lapsevanematega, kes seda ei kasuta.

«Pean arvestama sellega, et minu info ei pruugi nendeni jõuda. Pean õpilaspäevikusse info edastama, tegema topelttööd,» sõnab Kaukvere. «Minu teada ei ole probleem selles, et poleks internetti. Kuidas muuta suhtumist? Ei tea.»

Pika õpetajatöö jooksul on tal vanematega olnud igasuguseid kogemusi, kuid rohkem on olnud ikka meeldivaid. Kord oli õpetajal mure probleemse poisiga, kuid kutsumise peale isa kooli ei tulnud.

«Kuna isa käis poisil koolis autoga vastas, siis ükskord kasutasin küll alatut võtet. Õppisime pärast tunde, isa tuli järele, aga mina ei lasknud poissi minema,» meenutab ta.

«Lõpuks tuli isa vaatama, kuhu poiss jäänud on. Mina võtsin isa kohe jutule, saime räägitud ja kõik sai selleks korraks korda.»

Nii Pildre kui ka Kaukvere panevad lapsevanematele südamele, et kui on probleem, siis tuleb sellest rääkida, sest pea liiva alla peitmine teeb olukorra ainult hullemaks.

«Kool ja kodu on ühise eesmärgiga – aidata lapsel elus hakkama saada. Me oleme ühes paadis,» märgib Kaukvere.

Paraku on kogenud õpetaja täheldanud, et leidub ka selliseid lapsevanemaid, kes tulevad kooli ainult siis, kui neil on midagi halba klaarida.

«Tundub, et vanasti hinnati ja toetati õpetaja tööd rohkem. Ei olnud seda, et seati õpetaja teadmised või otsused kahtluse alla. Nüüd sellist kindlust ei ole. Kui kodus ei hinnata õpetaja tööd, siis ei ole loota ka autoriteeti õpilase silmis,» räägib Kaukvere.

Ühenduskanaliks Facebook

Anneli Laigu tütred käivad Rakvere gümnaasiumi teises ja viiendas klassis. Vanema õe klassijuhataja tegi klassile Facebooki oma grupi, kus saab lastele infot jagada, seal saab ka lastelt tagasisidet. See on eriti kasulik nüüd, keskastmes, kui klassijuhatajaga kohtutakse vähem.

«Kummagi lapse klassijuhatajaga ei ole ma suhelnud silmast silma rohkem kui arenguvestlustel ja klassikoosolekutel,» tunnistab lastevanem. «Olen selline lapsevanem, kes on koolis käinud ainult niipalju, kui on kutsutud. Mitte et ma ei tahaks käia, vaid ei ole põhjust olnud. Üritustel osalen alati suure heameelega ja jooksvate koolielu sündmustega olen kursis laste jutu kaudu.»

Laigu näeb, et omavaheline suhtlus, olgu see hea või halb, sõltub eelkõige inimestest endist – milline on õpetaja, millised on lapsevanemad, lapsed klassis. Kui ei oleks e-kooli, siis kirjutaks ta puudumistõendid paberile ja hindeid kontrolliks päevikust. Enamik infost kooli kohta tuleb kooliskäivalt lapselt ja sellest emale piisab.

Kummastust tekitab Laigus noorema lapse klassijuhataja komme karistada lapsi sellega, et ei pane e-kooli koduseid ülesandeid kirja.

«Ta ise selgitab seda nii, et see on karistus nende laste pärast, kes ei taha päevikut täita. Peale selle ei olnud sel ajal ka hindeid e-kooli sisestatud,» räägib pereema.

Õpetaja selgitusel olevat see e-kooli iseärasus, et kui ülesandeid ei sisestata, ei saa ka hindeid lisada.

«Tookord oli veel trimestri lõpp ka ja hinnete seisu oleks ma ise lapsevanemana väga tahtnud näha. Hindeid, mis laps saab, ma tean küll, aga mõnda neist ei arvestata, mõnda arvestatakse eriti tähtsana. Seda infot, millise tähtsusega miski saadud hinne on, olekski tahtnud e-koolist vaadata,» räägib Laigu.

Otsesuhtluse eelised

Seda, et lapse iseseisvudes jääb suhtlemist õpetajate ja lapsevanemate vahel vähemaks, kinnitab ka Keilast pärit Kristel Johanson, kelle poeg käib viiendas klassis ja sai samuti endale kooliaasta alguses uue klassijuhataja.

«Viies klass on teises majas ja klassijuhataja on uus, seega on sellel aastal suhtlus eelnevatest aastatest hoopis erinev. Klassijuhataja ja tantsuõpetajaga suhtlen meili teel, kui on infot vaja vahetada või probleeme lahendada,» räägib lapsevanem.

«Klassijuhataja saadab paar korda kuus vajaliku infoga kirju ja eriti rohkem me omavahel ei suhtlegi. Kooli satun harva, kas koosolekule või mõnele kooliüritusele, kuhu on kutsutud ka lapsevanemad.»

Johansoni sõnul on suhtlus kooliga viimase aastaga väga muutunud.

«Eelmine õpetaja oli lihtsalt parim, mis olla saab,» kiidab ta. «Suhtlus oli väga tihe, probleemide korral õpetaja helistas või kirjutas, koosolekud olid kaks-kolm korda aastas. Vanemad olid tihedalt seotud kooli ja ühiste üritustega. Eks sellel oli suur osa ka tantsukallakul, sest palju oli tantsupeoga seotud käimisi ja tegemisi, kus oli alati keegi vanematest abiks kaasas.»

Rakvere gümnaasiumi õpetaja Janne Jõeots annab emakeeletunde keskkooliklassides ja suhtleb lapsevanematega vähem. Talle tundub, et vanemad enam väga hoolega oma last e-kool­i kaudu ei kontrolli, rohkem tehakse seda siis, kui teismeline on 10. klassis.

Enda lapse tegemistel on Jõeotsal tänu tööle lihtne silma peal hoida, sest iga korde-kooli vaadates näeb ta ka seda, kuidas tütrel on koolis läinud, mis tal õppida on ja muudki. «Minu meelest on see väga hea, üldiselt on õpetajad väga tublid ja märgivad kõik kodused tööd e-kooli, muidugi kasutavad 1.–9. klassi lapsed ka päevikut,» täpsustab ta.

«Kui laps koolist puuduma peab, siis eelistan siiski klassijuhatajale helistamist, mitte e-kooli kaudu tõendi kirjutamist. Arvan, et mõnikord võib ikka rääkida ka omavahel.»