/nginx/o/2013/02/06/1557834t1h4032.jpg)
Tänase saate lugu oli ehmatav. Naine rääkis loo oma võitlusest poja õiguste eest. Õiguste eest, mis peaksid olema ilmselged, ent ometi on naine käinud kohtuteed juba viis pikka aastat. Seda selleks, et kaitsta oma poega edaspidise seksuaalse väärkohtlemise eest.
Õnnetu naine kohtus oma tulevase abikaasaga, kui ta oli 22-aastane. Alguses oli mees hoolitsev ja tähelepanelik. Kui nende laps sai aastaseks, hakkas olukord aga muutuma - mees muutus vägivaldseks. Ema peksmist nägi pealt ka laps. Vägivaldsest mehest läks naine lahku - seda küll paraku vaid paariks aastaks, kuniks mees tunnistas oma vigu ja tahtis end muuta. Naine tahtis, et lapsel oleks terve perekond ja ta andis mehele uue võimaluse.
Kui perre sündis teine laps - poeg, hakkas hoogu võtma mehe süstemaatiline kontroll naise üle, petmine ja manipulatsioon. Asjad läksid nii kaugele, et mees vaatas koos pojaga pornot. Kolmeaastase poja viis mees vahel teise tuppa endaga magama - naine uskus, et mees annab talle lihtsalt väheke puhkust. Tegelikult olid asjalood aga hoopis teisiti: «Ükskord, kui laps pani enne magamaminekut pidžaamat selga (ta oli isaga teises toas), nägin ma tuppa tulles, kuidas isa hoidis poja genitaali enda käes ja mängis sellega, üritas seda jäigastada.»
Naine ehmus. Päris mehelt aru, ent vastata ei osanud lapse isa selle peale midagi. Asja õudusttekitavast tõsidusest sai naine aru siis, kui nad juba lahus olid. Kui poisi ema ühel päeval töölt koju tuli, oli mees võtnud ema teadmata poisi lasteaiast ära, laps õnnestus kätte saada alles kahe päeva pärast. Pärast seda rääkis poeg emale, kuidas nad isaga samas voodis magasid, isa oli paljas ja temal seljas vaid särk. Poiss ütles veel, et isa pissis tema peale.
Kohe pärast isaga kohtumist läks ema oma kahtlustusele vastuseid saama lastepsühholoog Ülle Kalviku vastuvõtule: «Ma olen nii palju oma erialal töötanud, et ma ei eksi nendes märkides. Ema tuli lapse aluspükstega, mis olid kõvad. Laps rääkis, et isa ratsutas ta seljas ja pissis ta peale - selliseid lauseid esitas.»
Kui naine lapsel riided ära võttis, avastas ta tema kannika pealt kubemekarva. Ema tahtis seda ära võtta, et see ekspertiisi viia, kuid laps hakkas rabelema ja karjuma ning karv kukkus maha ning seda ta enam üles ei leidnudki.
Naist haaras meeletu hirm selle ees, mida isa veel võib lapsele teha. Mees esitas sel ajal aga kohtusse ka avalduse suhtluskorra määramiseks ning siit algas lapsevanemate vahel võitlus lapse õiguste nimel.
Kui emal on hirm või kahtlus, et tema last on väärkoheldud, siis vastuste leidmiseks ei olegi tal tegelikult mitte kusagile pöörduda, sest kui ei ole toimunud otsest füüsilist kontakti, ei ole ka otsest kuritegu, mida tõestada. Kui ema tegi kohtule avalduse, et last on väärkoheldud, siis tema poolt esitatud kahtlustused on kummutanud nii tsiviilmenetluses määratud riiklikult tunnustatud ekspert kui ka kriminaalmenetluses osalenud vastava ala spetsialist. Ekspertiis küll ei väida, et last ei ole seksuaalselt väärkoheldud, vaid kinnitab fakti, et seksuaalne või emotsionaalne väärkohtlemine ei põhjusta lapse edasises käitumises märke, mille alusel võiks teha järeldusi, et last on väärkoheldud. See tähendab seda, et sisuliselt kolm kuud pärast toimunut ei olnudki eksperdil enam võimalik väärtegu kinnitada.
Ka lapse joonistusi ei peetud kohtus arvestatavaks tõendiks. «Pärast seda, kui laps oli isaga mitu päeva ära olnud, viisin ta mõneks ajaks enda vanemate juurde. Seal joonistas ta pilte. Piltidel olid kujutatud suguelundit meenutavad kujutised. Kui ma palusin, et laps kirjeldaks, mis pildil on, ütles ta: «See on koll. Kollil on üks silm ja kollil on karvad,» kirjeldas ema lapse öeldut.
Hetkel tunneb naine end nõutu ja abituna. Kohtumääruse kohaselt on tema poeg kohustatud isaga kohtuma ja emal ei jäägi muud üle, kui loota, et lapse seksuaalne väärkohtlemine ei muutu järjepidevaks.
«Sa ei ole üksi» on Kanal 2 eetris kolmapäeviti kell 21.00.