Noor disainer ja blogija Tuuli Mäemat kirjutab, kuidas on kulgenud tema loominguline teekond ja kuidas ta mõistis, et ilma loomata ta elada ei suuda.
Tuuli Mäemat: minu loomingu tee
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ma sündisin suurepärase kiiksuga. Võib-olla ma ise soovin seda uskuda - see seletaks paremini minu eripärasid. Ma ei oska, taha ega suuda näha asju tavalistena. Mul on vaja kõik muuta tavalisest eriliseks. Olgu selleks siis lambipirn, inimsuhe, rõivas seljas või jalats jalas. Just need põhjused on mänginud suurimat rolli selles, mis on olnud minu unistused ja kust olen saanud kõrge ambitsioonikuse jõuda aina kõrgemale, kaugemale, kiiremini. Ma armun pea ees valedesse meestesse, haaran kinni kõigist huvitavatest pakkumistest, ma teen hullumeelselt palju tööd ning elan kire ja naudinguga!
Oma esimese astme eluredelil tegin 1999. aastal. Oma põhikooli alustasin kunstikallakuga koolis. Juba seal sain kätte oma esimesed rasvakriidid ja kõik muu, mis hakkas minus looma värvide maailma. Möödusid aastad kunstikoolis - kunst söögi alla ja söögi peale. Iialgi ei inspireerinud mind ettelaotud potid või linnutopised, mida paluti joonistada. Parim oli valida tegudeks oma viis.
Läbisin ka kooli kõrvalt Kevade tänava kunstikooli, kus sain teha lõpuks täpselt seda loomingut, mida süda ihkas. Suur tänu õpetajatele, kes pakkusid vaba loomingu võimalust. Võitsin ka mõningad kunstivõistlused, auhinnad ja muud nodi. Mingis vanuses hakkasin paralleelselt huvi tundma ka käsitöö vastu. Nii hakkasidki minu sõpradeks saama õmblusmasin, niidid ja nõelad. Elama hakkasid esimesed tuunitud kingad, kotid, riided.
Lõppes üheksas klass. Muide, olin kuu aega otsinud perfektseid kingi, mida põhikooli lõpetamiseks jalga vupsata. Lõpuks ostsin need tavalised kingad tavalisest poest. Läks mööda üks öö, teine - veendusin, et need ei ole ikka need. Läksin ostsin uued odavad kingad tänavaäärsest poest, kuhjaga pitsi ja pärleid, üks ööga sain oma perfektsed kingad.
Põhikooli lõpuks pidin tegema ka kunstiõpetuse lõputöö. Kui ma midagi teen, pean saama need õiged toorained, koostisosad ja lõpptulemuse. Jällegi väga pikk mõtlemine, otsimine, kogemine ja tunnetamine. Ei mingit kallist lõuendit aluseks, keldrist suur Soome papp, puuliistud taha - täiesti mina. Teemaks Aafrika tants, mis on mulle alati südamelähedane. Kapi alt sain kätte pooleldi kuivanud õlivärvid ja aerosoolid. Palju unetuid öid ning valmis ta saigi. Lõpptulemuseks katsin selle veel pärlitega ning nii sündiski «Pärlendav tants».
See kallis esimene loominglaps rändas näitusele Tallinna Haridusametisse, kus üks Haridusameti töötaja sellesse armus ning nüüd elab see seal. Elus on esimesest alati raske loobuda, kuid mul on hea meel, et tal on seal soe kodu.
Sealt edasi tegin elus väga õiged valikud. Hakkasin disainima rõivaid Reuse Republicus, mis andis mulle hea praktika, aluse ning palju uusi teadmisi. Minuni jõudis teadmine, et ma tõesti võin olla osa nii-öelda disainimaailmast. Ja siis ei suutnud ma enam peatuda. Ma ei suutnud enam magada ega süüa, mu peas oli ainult looming, looming, looming.
Mitte ükski algus ei saa elus kerge olla. Ma teadvustasin endale väga varakult, mida elult tahan - ehk isegi liiga varakult. Vaid viieteist ja poole aastaselt alustasin iseseisvat elu. Oma pisikeses Kalamaja üürikorteris nokitsesin öösiti kingade kallal, hommikuti istusin aknal ja uudistasin muusika saatel Kalamaja uulitsaid. Just sel perioodil sain aru, mis tähendab elu ja mida pean tegema selleks, et elada kirega.
«Mõtle, et su elu on lõuend, kuidas ja mis värvidega selle maaliksid? Pintsel on sinu käes ja kõik värvid samuti. Kõik on su enda kätes.»
Loomevallas võtsin kursi pesu poole, pean seda edasiliikumiseks parimaks, mis valida sain. Aastaid olen käinud poodides ja saanud vaid nördimuse osaliseks, kuna kohalikest kauplustest ei leia kahjuks sellist pesu, nagu mina vajaksin – erakordset, ainulaadset ning omanäolist. Olen täiesti kindel, et ma pole ainuke, kes poodi pesu ostma minnes pesuvalikus pettuma peab. Niisiis otsustasin, et olukorra parandamiseks tuleb ise midagi ette võtta - alustasingi pesu disainimisega. Nüüd pesupoode külastades märkan rohkelt erinevusi oma disainpesu ja kaupluste pesuvaliku vahel – kus on pärlid, pitsid ja eksklusiivsus? Minu käsitööpesul leidub seda kõike.
Olen oma unistusi ja eesmärke endale sisendanud igal hommikul ärgates ja õhtul uinudes. Isegi siis, kui ei suuda väsimusest keha liigutada või kui on tahe alla anda. Ma usun, et unistuste täitumiseks ja kaugele jõudmiseks on vaja inimesel eristada olulist ebaolulisest, väärtuslikku väärtuslikumast. Meie imeline elu peaks kuuluma vaid inimestele, kes meist hoolida suudavad. Eluhetked ning elu ise peaks koosnema tegevustest, mis viivad meid kaugemale ja toovad meelerahu.
Praeguseks olen loonud kaks suuremat kollektsiooni koostöös Alice Aleksandridi ja Free Flow Studioga, kes on oma õla alla pannud modellide ja liikumise näol. Läbi on käidud Moeke, Moedepoo, Liivatorm. Kohe sünnib uus kollektsioon, mis on täiesti ebareaalne iga normaalse inimese jaoks.
See tee pole olnud lihtne, kuid kui teha seda, mida armastad, ei tohiks kordagi raske olla. Inimesele meeldivad katsumused, tunda vahel valu, viha ja teisi tundeid, mis ei ole positiivsed. Nii ka mulle - ma nutan sageli ja tunnen tihti hinges raskust, sest palju on hetki, kus soovin alla anda. Kuid meie kannatused, raskused ja madalseisud aitavad meil mõista, et peab edasi liikuma.
Hetkel on mul käes peaaegu minu unistuste elu ja seda ainult tänu minu suurele kirele, tahtele ja läbilöömise soovile. Soovin vaid leida enda kõrvale inimesi, kes oskavad minuga koos samasuguste asjade üle rõõmu tunda.
Ma olen tohutult õnnelik inimene, et mul on unistused. Ei ole võimalik elada uskumata, soovimata ja tahtmata. Armastage iseend, oma soove ja oma tahtmisi. Uskuge, sest kõik on võimalik.