Värskelt kooritud nahk on mõnusalt pehme ja ühtlane, kuid koorimisega ei tohi üle pingutada. Tumedal nahal võib tugeva ärrituse tõttu välja lüüa hüperpigmentatsioon.
Millal ja miks peaks nahka koorima?
29. jaanuar 2013, 15:34
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Seda, millal tuleks nahka koorida, on näha näiteks naha kuivuse järgi. Kui nahk ei läigi ja tundub katsudes kuiv, siis on ehk aeg surnud naharakke eemaldada. Koorimist võiksid kaaluda ka siis, kui sul on aknele kalduv nahk ning tavapärane nahahooldus enam ei toimi, kirjutab youbeuty.com.
Poeriiulitelt võid leida mitmeid erinevaid koorijaid, kuid laias laastus on neid kahte tüüpi: mehhaanilisi ja keemilisi. Mehhaaniline koorija on abrasiivne, surnud nahk eemaldatakse hõõrumise abil. Koorivad elemendid võivad olla sünteetilised (näiteks polüetüleen) või looduslikud (kas või maasikaseemned). Need võivad olla väga tugevad või pehmed, mis imbuvad tasapisi nahka. Mehhaanilise koorija miinuseks on see, et osakesed võivad olla teravad ning põhjustada mikrosisselõikeid, mis kahjustavad naha loomulikku kaitsevõimet. Nahka saab koorida ka pimsskivi, söögisooda, käsnkõrvitsa, pähklikoorte, suhkru ja soolaga.
Keemilist koorimist tehakse ensüümide või hapetega. Ensüümid on efektiivsed, kuid mõjuvad nahale õrnalt. Näiteks saadakse neid ananassist ja toorest papaiast, kuid ka granaatõunast ja kõrvitsast.
Keemilistes koorijates kasutatakse tavaliselt alfa-hüdroksühapped (AHA) ja beeta-hüdroksühappeid (BHA). Need happed mõjuvad kiiremini kui ensüümid, kuid võivad nahka ärritada. Happeid kasutavad enamasti vaid professionaalsed kosmeetikud, kuid ka poest võib leida tooteid, millesse on lisatud vähesel määral happeid.