:format(webp)/nginx/o/2011/12/16/879240t1h1f6c.jpg)
Näitlejanna Merle Palmiste rääkis Kroonikale antud intervjuus, et elu ei ole kogu aeg väga mugav ning teatud hetkedel on stress täiesti loomulik, kuid kõik vajavad mõnel määral stressitaluvust.
Merle Palmiste: see, mis on peidus mõtteis, kajastub lõpuks füüsiliselt
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Näiteks tekkisid Merlel ükskord enne esietendust nahale punased laigud ja kuna ta pidi laval kandma lühikeste varrukatega kleiti, palus grimeerijal ka oma käsi võõbata. «Ta ehmatas, et oi, mis mul on. Läksin apteeki, ostsin igasuguseid tablette, vitamiine – midagi ei aidanud. Mõtlesin, et teen oma esika ära, siis lähen arsti juurde. Tegin esika ära, jube hea olla – ja kuhu on kadunud sõber laik? Üleöö on kadunud kõik, mitte ühtegi! Mis tähendab – närvipinge.»
Kord Merle vihastas ning ärkas järgmisel hommikul tulipunase silmaga. Enne õhtust etendust vaatas silma ka arst ja tunnistas silma terveks. «Siis järsku tuleb kuskilt kukla tagant vanarahvatarkus – vihastad ennast haigeks,» mõistis ta.