Anu Saagim: uisutades läbi elu

Anu Saagim; "Olen üle prahi!" Foto: Jelena Rudi

Oskan hästi uisutada. See on üks minu lemmiktegevusi. Mitte alati pole aga tegu talve, jää ja päris uiskudega.

Hoopis meeleseisundiga, mida lihtsalt olen hakanud oma keeli kutsuma uisutamiseks. Samahästi võiks sel nimeks olla üle libisemine või minema kihutamine või põgenemine või …

See näeb välja niiviisi. Kui mind üllatab mingi ebameeldiv kogemus, kiusab halb inimene või lihtsalt on kehv meeleolu, siis kujutan end ette uisutamas suurel läbipaistval jääväljal, mille alla jääb kõik kujuteldav paha.

Pean uisutama kiirelt ja veatult, et poleks eriti näha, mis kõik mind jää all ähvardab. Kiirus ja osavus on olulised ka seepärast, et jää kogemata raskuse all ei murduks ja ma ei upuks kogu selle kurjuse keskele.

Mulle on uisutamine seega ka põgenemine asjade eest, mille peale ma ei tahaks eriti mõelda. Oluline nipp seisneb selles, et kohe, kui kõige pisemgi ebameeldiva mõtte poegki hakkab kaela sirutama, tuleb end liikvele tõugata.

Vahel aitab seegi, kui samal ajal kordan mantrat: «Kõtt, minema siit, halvad mõtted, kõtt, minema, halvad teod …» Tundun teile ilmselt pisut peast soojana, aga nii see lihtsalt on. Igaühel oma päästerõngas. Mõnel veinipokaal, mõnel kanep ... Aga minul,  näe, teravad uisud ja sile jää.

Vahel, näiteks unetutel öödel, kui olen lisaks stressile õnnistatud ka kogu maailma muredega, jää loomulikult murdub ja ma ei suuda end enam kuidagi külmast august välja upitada. Siis vajub peale kogu maailma hall.

Näen kõike seda, mis on minu elus läinud valesti. Mis on jäänud tegemata ja mis totaalselt peesse keeratud. Halvematel juhtudel ei piirdu see ainuüksi sellega. Meelde tuleb sõbranna haige tütretirts. Meenuvad kõik katteta antud lubadused.

Mõtlen õhtul telekast nähtud uudise peale, kus näidati Alžeerias tapetud pantvange ja nende lohutamatult nutvaid lähedasi. Mõtlen aafriklastest lesbide peale, keda püütakse ravida vägistades. Mõtlen kõikide kiisupoegade peale, kes talvepakases surnuks külmuvad. Mõtlen Balti jaama tunnelis kerjava vanamehe peale.

Lõpuks mõtlen veel ka kõikide murede peale, mis mind tulevikus ees ootavad, ja … Vahel siplen jääaugus kaelast saati päris pikalt,  enne kui suudan sealt vaevaga välja vingerdada ja saan uisutamist jätkata.

Siis panen täiskäigu peale, olgu jää ükskõik kui õhuke, ja torman sajaga edasi. Mida kiiremini sõidan, seda kaugemale selja taha jäävad suured ja väikesed mured. Võite naerda, kui soovite, aga olen õnnelik, et mul on jää ja ägedad uisud. Paljudel pole mitte midagi tigeda ja ebaõiglase maailma vastu panna.

Halb lööb neid alati ootamatult ja väga valusalt. Kunagi pole võimalik kogeda nii palju õnnetunnet, et seda võiks säilitada moosipurkides ka kehvemateks päevadeks. Ja siis lööb enamik käega ja tõdeb, et ahh … elu ongi ebaõiglane, täis lõputut kurjust ja piinlemist. Et vahel tulebki kannatada, siis on õnnetundel suurem väärtus ... ja muu selline pulli kakk.  

Võib-olla on see minu uisutamine lihtsalt argpükslik põgenemine tegelikkusest. No ja mis siis! Olen õnnelik, et mul on selline suurepärane libisemise anne. Ja kui kurja ja hea vahele on võimalik tekitada kas või imeõhuke jääkirme, on seegi juba suurepärane võimalus elus valutumalt edasi tormelda. Kas või muinasjutu uiskudel.