/nginx/o/2013/01/23/1534552t1h723c.jpg)
Number 35 ei ütle välja öeldes justkui midagi. Aga kui juurde lisada, et just nii paljud Eesti noored võtsid endalt eelmisel aastal elu, siis paneb see number igaühe jahmatama. Täna istusid vestlusringis inimesed, kes on selle teemaga väga isiklikult kokku puutunud.
Saates rääkisid noored sellest, kuidas koolivägivalla ohvriks võivad saada nii lapsed, kes paistavad vaesemast perekonnast või ka siis, kui kellelegi «lihtsalt see inimene ei meeldi». Ühel heal päeval otsustab üks koolijüts teisele lapsele hüüdnime panna ning vaimne vägivald ongi alguse saanud. Ei puudu ka juhtumid, kus õpetaja on üks nendest, kes kiusajatega mestis on. Klassi ees teatades, kui «juhm» mõni tema õpilastest on, saavutab õpetaja vaid selle, kuidas laps seda ise uskuma hakkab ning järgmistel kordadel enam iialgi klassi ees vastata ei julge.
On kahte sorti vägivalda: vaimne ning füüsiline. Noorte arvates on esimene hullem – füüsiline valu ju ununeb ära, vaimne jätab armid aga igaveseks.
Koolivägivallaga on väga lähedalt kokku puutunud ka noor kirjanik Margus. Palju tuntust kogunud noorteromaani «Nullpunkt» kirjutanud noormees on ühtekokku käinud kolmes koolis, kusjuures igaühes neist oli tema käekäik erinev. Seda, kuidas kellelegi peale sülitatakse, tema prilliklaasid ära värvitakse või tühja basseini visatakse, on ka tema silmad näinud. «Ma elasin oma elu, läksin koju ja vaatasin neid inimesi, keda kiusati ja ei astunud vahele, ei teinud midagi. Aga mõni aasta hiljem, pärast koolivahetusi, olin ma ise nö teiselpool joont. Mitte, et mind oleks otseselt kiustatud, aga selline tõrjumine oli olemas. Mina olin siis see, kellega ei juletud eriti rääkida, sest heidiklus on teatavasti nakkushaigus – siis kui sa ikka räägid heidikuga, võib juhtuda, et sinust saab ka see sama.»
Sellest, et Margust kiusati, ei teadnud tema vanemad mitte midagi ning ka tema ise usub, et ta ilustas toonast olukorda.
Sellel aastal alustas kooliteed ligi 13 000 väikest koolijütsi. Kui võtta arvesse, et igas klassis on vähemalt üks tagakiusatu, siis iga 20 neist saab tõenäoliselt koolivägivalla ohvriks. On selgeks tehtud, et 85 protsenti juhtudest näevad lapsed pealt, kuidas üks laps teist kiusab. Reeglina ei räägi aga tagakiusatu oma probleemidest kellelegi ja sama on pealtnägijatega.
Et aga väljapääs leida – tuleb asjast rääkida. Seda kinnitab oma kogemusest ka ema, kelle tütart koolis kiustati ning just tänu lapsevanematega vestlemisele ning üheskoos arutamisele väikese tüdruku hing rahule jäeti. Naine usub, et vanemad peaksid väga oma last, tema käitumist ja eriti selle muutumist, jälgima ja soovitab esimese asjana korraldada võimalusel klassikoosolek ning vestelda lapsevanematega, kuna pahatihti ei tea ka kiustajate vanemad, kuidas nende lapsed koolis käituda võivad.
Saates kutsutakse kõiki koole üles kaasa rääkima, kuidas meie koolides võiksid õpilased teineteisesse paremini suhtuda. Kas koolivormist võiks abi olla?
Saate Facebooki kodulehel on televaataja oodatud jagama oma mõtteid ja kogemusi ning aadressile carmen@kanal2.eeoodatakse ka konkreetseid lahendusi ja ideid, kuidas olukorda parandada!
«Sa ei ole üksi» on Kanal 2 eetris kolmapäeviti kell 21.00.