Anu Saagim: supernaise reisipäevik

Kuum Kuuba Foto: Anu Saagim

Mõtlesin, et jagan teiega oma hiljuti lõppenud seiklusrikka Kuuba-reisi muljeid, aga otsustasin ümber. Vot ei hakkagi seekord kekutama, sest reis oli vägev ja teeks teid lihtsalt kadedaks.

Aga ega delfiinidega sukeldumises, fekaale pritsivate krokodillidega võitlemises, Havanna kitsastel tänavatel rattaga kihutamises, päikeseloojangul Mulata rummi nautimises ja Hemingway jälgedes luusimises polegi ju tegelikult miskit erilist … Pajatan hoopis maisematest asjadest. Näiteks oma uskumatust supernaise pakkimisoskusest.

Reisimine on lahe ja iga matkale minek paneb mul kõhus liblikad lendlema. Viimasel õhtul enne teeleasumist algavad ka meie pere neurootilised ettevalmistused. Selle vältimatu tegevuse jooksul jõutakse nii pisarate ja abielulahutuseni, kui ka taasleppimise õndsasse eufooriasse.

Ammu on välja kujunenud kindel tööjaotus: mina kuhjan kokku kõik hädavajaliku, milleta üks õnnestunud reis tundub ilmvõimatu, meespere asi on näidata, kuidas kogu see varandus  kohvritesse mahutatakse.

Selle juurde kuuluvad pea alati idamaise turu kauplemist meenutavad tingimisrituaalid. Mees üritab rahulikult seletada, miks tuleks võimalikult vähe kraami kaasa krabada, mina taas, miks just nimelt selle või teise olulise  asjata unelmate puhkusereis kreeni võib kiskuda.

Ja nii see tasahilju edeneb. Võib-olla nauditakse samal ajal ka klaasike või kaks veinikest, ja imede ime, südaööks ongi kohvrite pakkimine staadiumis, kus lukud võib kinni tõmmata ja mina saan sinna salaja susata veel ühe oma lemmiktrikoodest.

Nagu idamaine kauplemistava ette näeb, peavad kõik osalised olema rahuldatud. Ning nagu minu vana reisimehe vaist on varemgi  tõestanud, on kellegi arvates esialgu mõttetuna tundunud nodi kõigi suureks üllatuseks osutunudki reisil äkki hädavajalikuks elupäästjaks. No ja osa on olnud, täpselt nagu arvasingi, lihtsalt mõttetu lisakilo.

Haa, aga nüüd tuleb põhiline! Kui reisile minek sujub suhteliselt ladusalt, siis hoopis teine tera on naasmine. Eriti kui on tegu pikemat sorti mõnumatkaga, kus kiirelt harjutakse küllusliku valguse ja raugeks tegeva soojusega ning nauditakse elu lihtsust, nagu homset polekski. Okei, ükskord saab seegi pidu otsa ja kojunaasmise pakkimisrituaal võib alata!

See ongi alles tõeline nõiakunst. Puhkusel, kohast olenemata, on alati kõiksuguseid toredaid poekesi ja turuplatse. Ole sa siis ranna- või linnaturist, ikka satub nina ette imearmsaid kulinaid ja muud võrratut kraami.

Isegi kui neid ilmtingimata vaja  pole, oleks patt jätta häbematult odav kraam ostmata. Ja ega koju passigi naasta ilma kingitusteta lähedastele, püüad end staffi kokku hamsterdades rahustada. Kõike seda toredat hakkadki siis viimsel õhtul, enne pimeduse- ja kadedusemaale naasmist, kottidesse-kohvritesse suruma.

Nüüd on supernaise prinkide musklite ja terasnärvide kord. Ei mingeid läbirääkimisi enam. Mõttetut nodi lihtsalt pole. Mis on hangitud, see viiakse ka koju ja punkt! Laps küll piiksatab, kui tema lahmakas lainelaud ootele pannakse, kuid läbirääkimiste aeg on möödas. See jääb kohalikule rosinasilmsele rannapoisile.

Naine on sitke, sest tema hangitud tavaarist ei jää rannale isegi mitte teokarp, õnnetoova auguga kivist rääkimata. Viimanegi õhuraas litsutakse välja igast seelikuvoldist ja käekotist ning kohvrilukk veetakse kinni kas või seebiga. Reisikotid oigavad valust, kuid mis kinni ei jää, saab kinni löödud.

Lennujaamas saab laar  veel kilessegi mässitud, et see jumalapärast paga­silindil põtkides ei plahvataks. Naine on sangar, töö on tehtud! Piletikontrollis kotid kaalutakse ja isegi ametnik imetleb pakkija võrratut annet. Kuidas on võimalik väiksesse kotti suruda nii palju ülekaalulist kraami?

Läbirääkimised ei aita. Nodi tuleb jagada võrdselt kõikide reisikohvrite vahel. Teisedki reisijad küünitavad uudishimulikult tasuta etendust vaatama. Kiled minema ja kotid lahti. Ka leti taga kribivad töötajad elavad põnevale sündmusele innukalt kaasa.

Näha on kadedaid pilkegi. Ah siis sellist tilulilu on mõnel vara hankida … Palsam naise hingele. Algab tõeline akrobaatika ja imenaine tõestab välgukiirusel, kuidas jagatakse kilod ja kotid nii, et need pääsevad väärikalt lindile. Midagi ei jäetud maha! Kõik on rahulolevad. Keegi isegi plaksutab. Viimane naeratus reisikorraldajale ja kodutee võib alata!