Kaido Pajumaa: see kõik on Mäng, aga sa lihtsalt ei tea seda

Foto: SCANPIX

Sa ärkad hommikul üles, sööd ja lähed tööle. Oled töö juures järgmised 8-10 tundi, lähed trenni (paljud ei lähe ka), tood lapsed koolist-lasteaiast koju, sööd, vaatad telekat (mõni loeb raamatut) ja lähed jälle magama.

Niimoodi 40-50 aastat järjest. Enne olid sa laps, mil saabuv täiskasvanu aeg tundus nii põnev ja oodatud olevat; pärast oled sa pensionär, mil möödunud aeg tundub nii ilus ja armas olevat. Siis saab kõik läbi. Pimedus (või hoopiski valgus), kirjutab Kaido Pajumaa oma portaalis sisekosmos.ee.

Sellisel viisil oma elu vaadates tekib paratamatult küsimus, mis selle kõige eesmärk on? On selleks laste kasvatamine (bioloogise järelkasvu tagamine), on selleks kõikide eluraskuste ja -kannatustega hakkamasaamine, on selleks areng ning kasvamine? Või on see lihtsalt Mäng, aga me ei tea seda.

Mis on ühe sekundi, ühe minuti, ühe tunni või ühe päeva mõte? Kas tasub üldse millestki nii lühikesest tähendust otsida? Me ei jõua ju selle sekundi, minuti, tunni või päevaga suurt midagi ära teha. Alles see algab, ja juba see läbi ongi. No mis eesmärki ja tähendust siin niiväga otsida siis on.

Kas aga just sama ei ole kogu meie eluga? Sama kiiresti nagu mööduvad minutid, tunnid ja päevad, mööduvad ka kuud, aastad ning dekaadid. Me teeme ikka ning jälle samu asju, kuni ootamatult kõik läbi saab. Ettepoole vaadatuna tunduvad aastad pikad olevat, kuid tagantjärele need lihtsalt lendasid mööda.

Kui meil ei teki tahtmist otsida sügavamat tähendust sekundist, minutist, tunnist ja päevast, sest need on selleks liiga lühikesed, siis kas tasub seda teha elu kui terviku kohta? Jah, see on küll pikem, aga iseloomult siiski sama - ajutine. Nii nagu lendab mööda minut ja tund, lendab mööda ka dekaad ja elu. Kas saab üldse millelgi ajutisel mõtet olla? See ju saab niikuinii otsa.

Kui me tavaliselt käsitleme objektina elu, millele mõtet otsime, siis pilt muutuks, kui muudaksime objektiks iseennast, ja sellele mõtet otsiksime. Pöörates valemi tagurpidi ja lõpetades oma elu mõtestamise, alustaksime iseenda tegevuste mõtestamisega, küsides endalt: «Mul on praegu üks sekund, üks minut ja üks tund - mida ma saaksin selle ajaga ära teha ja miks?».

Ehk on elu nagu suur spordisaal, kus me käime selleks, et midagi enda juures paremaks muuta. Me märkame, et meil on vajakajäämisi võhma või kogunenud kehakaalu näol ning me soovime olukorda parandada. Me võtame selle tunni ning külastame jõusaali. Tehes seda järgneva 6 kuu vältel mitu korda nädalas, saamegi paremaks inimeseks - meil on rohkem energiat, meie lihased on tugevamaks muutunud ja meie enesekindlus on kasvanud.

Psühholoogid soovitavad sporditegemist mänguna võtta. Kui endale liiga suuri eesmärke püstitada, võime nende saavutamisega hätta jääda. Seepärast soovitatakse rasked ülesanded oma elus mänguliseks muuta, sest siis leiame endas rohkem motivatsiooni nendega tegelemiseks.

Äkki on kogu meie elu ka mäng, aga me lihtsalt ei tea seda. Me sünnime ning sureme, justnagu käiksime jõusaalis end treenimas. Kuna ühest korrast ei ole kasu, teeme seda ikka ja jälle - jõusaali, ja tagasi, jõusaali ja tagasi ... Mida mängulisemana ma seda võtame, seda parema enesetundega seda teed käime.

Mida mängulisemana me oma elu võtame, seda parema enesetundega käime ka seda. Muidugi on elu väga raske, ja asi on naljast ikka mõnikord väga kaugel, kuid kuidas teisiti see saakski olla? Me peamegi seda mängu tõsiselt võtma. Skeptikud väidavad, et see on väljamõeldis, sest seda ei saa tõestada. Aga just selles ju iva ongi! Kuidas saaks seda Mängu mängida, kui kõik teaksid, et see mäng on. Keegi ei võtaks seda siis ju tõsiselt ning ei viitsiks «trennis» pingutada. Me tuleme iga kord «trenni» uskudes, et see on ainus ning üks kord, kui end vormi ajada saame. Seepärast rassime nii palju, et mõnikord kukume isegi enne trenni lõppemist kokku. Kui me aga teadvustaksime endale, et trennis tuleb just nii palju pingutada, et enesetunne hea oleks, sest trenne tuleb veel palju, julgeksime ka seda konkreetset trenni rahulikumana võtta.

Kuid me ei tea seda (või ei usu seda). Ja kahjuks (või õnneks) ei ole ka «treenerit» majas, et meile seda öelda. Me peame ise selleni jõudma, kasutades oma sisemist tarkust. Sisemise tarkuseni jõuame aga vaid läbi vaikuse, sest siis oleme mängu loojale kõige lähemal. Istu, ja lase lahti!