Loomine, looming, loodus, loomad - kas lihtsalt kokkusattumus?

Foto: SCANPIX

Kaido Pajumaa mõtiskleb oma portaalis Sisekosmos sõnade «loomine», «looming», «loodus» ja «loomad» sarnasuse ning tähenduse üle.

Keegi kunagi on öelnud, et Eestimaa on üks eriline paik. Seda juba seetõttu, et seda paika kutsutakse Maarjamaaks. Samuti olen kuulnud inimesi rääkimas, et Eesti on justkui pelgupaik karmi maailma perifeerias - eemal tsunamidest, maavärinatest, suurtest sõdadest ja ülerahvastatusest. Meil on ju jätkuvalt 45 000 ruutmeetrise pindala kohta ainult 1,3 miljonit elanikku, kui näiteks Hollandis on 41 000 ruutmeetrise pindala kohta 17 miljonit elanikku. Kas Eesti on tõesti eriline paik?

Ei oska hinnata, kas me oleme erilised väljavalitud, kes elavad erilises paigas, kuid kui vaadata meie keelt, võib leida siit huvitavaid noppeid (püüdmata mingilgi viisil akadeemilist semantikat arendada). Ükspäev jäin näiteks mõtisklema sõna «loomine» üle. Mõeldes natukene kaugemale igapäevasest elukäsitlusest, ja uskudes, et kogu meie Universumi taga on teatud tüüpi loomisprotsess, märkame, kuidas sõnatüvi «loo-» on mitmetel olulistel sõnadel sama.

Looming

Loomingulisteks inimesteks peetakse neid, kes oskavad teisiti mõelda ning luua, arendada ja ellu viia ideid ning projekte, mis paljude teiste jaoks jääb justkui kättesaamatuks. Kas võib olla, et loomingulised inimesed kasutavad selleks seda sama loovat jõudu, mida kasutati meie Universumi loomiseks?

Loodus

Sõna «loodus» tuleneb otseselt sõnast «loodu» ehk miski, mis on loodud. Kelle või mille poolt loodud, ei olegi antud juhul oluline, kuid põnev on mõtiskleda, et loodus on semantiliselt loomisprotsessi esimene väljendus.

Loomad

Kui loodus sai loodud, jõuti loomadeni, mille sõnatüvi lähtub samuti sõnast loomine või looming. Wikipedia andmetel eksisteerib Maal 1,3 miljonit loomaliiki, samal ajal kui Maarjamaal elab 1,3 miljonit inimest. Järjekordne põnev kokkusattumus.

Inimesed

Teatud kontekstis räägitakse inimesest kui oma saatusesepast, oma elu loojast. Mõned väidavad, et kõikides inimestes on tükike Loojat, ja inimesed tulevad oma elukogemust saama, sest Looja soovib inimese kehastuses kogeda duaalsust ning sellega kaasnevat headust ja kurjust.

Kus asub tõde, ei tea keegi (ehk siis ainult Looja ise), kuid võib kindlalt väita, et inimesed ei erine palju loomadest - loomisprotsessi teisest väljendusest. Meil on jätkuvalt reptiilaju, mis meid kõige fundamentaalsemal tasandil elus hoiab, meil on olemas instinktid, mis meid isikliku heaolu ja paljunemise nimel tegutsema panevad, ja meile meeldib elada karjakesi (kuigi sageli tunneme end väga eraldatu ning üksikuna). Seega, ehk oleme me loomisprotsessi kolmas väljendus?

Paljude riikide põlisrahvad püüavad meile aeg-ajalt meelde tuletada, kuidas me oleme oma tegelikku päritolu unustamas ja kutsuvad meid tagasi kontakti otsima loodusega - looduga, kust me tuleme ja kuhu me kuulume.

Ülimaterialistlikus läänemaailmas ei ole lihtne sidet loodusega hoida, kuid usun, et iga inimene, kes aeg-ajalt metsa või mere äärde satub, tunneb ühtsust, rõõmu ja elujõudu, mida need esimese etapi loomingulised protsessid meile pakuvad. Seega tekib küsimus, kas loomine, looming, loodus ja loomad kõlavad nii sarnaselt lihtsalt kokkusattumusest või läbib neid kõiki «hõbedane niit», mis püüab meile meelde tuletada, kes me oleme ja kust me tuleme ning missuguseid väärtusi me tegelikult kandma peaksime?