Kaasikute pere oli aasta kodunt ära

Foto: Pärnu Postimees

Üsna Põltsamaa linna lähedal asuvast Annikvere külast on saanud noorte ja nooremas keskeas inimeste kodupaik. Külaelu üheks eestvedajaks on perekond Kaasik, kes jäi 2010. aasta varakevadel koduta, sest nende maja langes tuleroaks. Kuid juba järgmise aasta märtsis kolisid nad oma uude koju.

Nagu elus ikka, on kõrvuti töö- ja pidupäevad, rõõmud ja mured ning vahel üsna rängad hetked. Kaasikute pere jaoks oli kõige raskem hetk nende elus 2010. aasta varakevadel, kui nad  Soomes suusatamas olid. Eestisse saabuti just pereema Rita sünnipäeva eelsel õhtul, 19. märtsil. Omamoodi pahaendeline oli, et laev tunni võrra sadamasse hilines. Pere auto oli pealegi laeva ülemisel tekil ja mingi rikke tõttu ei saanud autod sellelt tekilt kohe maha sõita, mis tekitas inimestes kerge paanika. Sõbrad, kelle autod olid alumisel tekil, ei saanud nendega ühendust, sest mobiililevi ka ei toiminud.

Eelnevalt oli siiski kokku lepitud, et kui keegi seltskonnast maha jääb, oodatakse neid järele Statoili tanklas. Seal tanklas laulsid sõbrad Ritale sünnipäevalaulugi. Nad polnud veel Tallinnast väljagi jõudnud sõita, kui helises telefon. «Teie maja põleb. Ärge kohe koju tulge, sest teil pole enam kuhugi tulla,» ütles naabrimees.

Elus tuleb kõik tarkused kõrva taha panna

Rita Kaasik mäletab, kuidas abikaasa Magnus abitult käed roolist lahti lasi ja tänu poeg Madisele, kes rooli hoida aitas, suutsid nad auto peatada. «Ma nägin auto tagumiselt istmelt peeglist Magnuse nägu, see oli lumivalge. Kartsin väga, et temaga võib midagi juhtuda. Sellist üleelamist ei soovi verivaenlaselegi mitte,» lausus Rita Kaasik. Ainukeseks lohutavaks ja toetavaks sõnumiks sellel hetkel oli teadmine, et kogu sõpruskond, kellega aastaid tagasi side loodi, oli põlengu juures kohal ja tegutses innukalt. Lisaks hulk tuntud ja tundmatuidki vabatahtlikke.

Samal ajal kui päästjad veemüüriga tule levimist tõkestasid, moodustasid kohale tulnud abilised inimketi ja aitasid põlevast majast päästa, mis päästa andis. Rita ütles kurvast mälestusest kõneldes, et elus tuleb kõik tarkused kõrva taha panna. Tema ammune õpetaja, kes oli sõja üle elanud, soovitas tulekahju puhul ühe esimese asjana pildialbumid päästa. «Kui dokumente on võimalik uuesti teha, siis fotosid enam uusi kusagilt ei saa. Olime elanud omamoodi avalikku elu ja õnneks sõbrad teadsid, kus meie fotod asusid. Samuti toodi tulest välja peretütre Hanna-Brita kui tubli suusaneiu medalid ning karikad. Ma pean sõprade suureks tunnustuseks ütlema, et meie vara päästmisel tegid nad hästi tarku valikuid. Tegelikult suudeti päästa ka dokumendid. Need jäid tulest puutumata tänu vanaaegsele metallkattega laevakirstule, milles meremehed oma dokumente hoidsid. See asus ühes toanurgas, kuhu leegid otseselt ei ulatunud,» jutustas Rita traagilisest ööst.

Ametikooli oskused ja teadmised olid abiks

«Otseselt leeke enam ei olnud, mõned kohad veel suitsesid ja korstnad olid ka püsti. Kui ma näen kusagil ajalehes põlenud talumaja pilti, siis iga kord tuleb meie oma tulekahjus hävinud maja silme ette. Nende vanade taluhoonete põlemine näeb alati nii ühtemoodi välja. Ekspertarvamus meie maja kohta oli selline, et 97 protsenti hoonest on hävinud,» meenutas traagilist õhtut Magnus Kaasik.

Alguses leiti perele ajutine peatumispaik Põltsamaa ametikooli juures, ent veidi hiljem pakkus sõpruskond neile peavarju juba kodu lähedal teisel pool teed asuvas vanas koolimajas. Nii elasid nad ühtaegu edasi ka oma eelnevat elu: toitsid kodu juurde alles jäänud jänest ning tegelesid koeraga. Laste kooliteegi oli sama. Kuigi mitmed sõbrad arvasid, et küllap nad nüüd lähevad Tallinna kanti elama, ei tulnud koduta jäänud perele see mõte hetkekski pähe. «Meie kodu on siin, meie lapsed on siin suureks kasvanud, siin on meie sõbrad, meie aia- ja põllulapid,» kinnitas Rita.

Pigem oli nende jaoks probleemiks kiirus, millega edasi tuli tegutseda. «Olin veel tükk aega toimunust «halvatud», õnneks oli mulle suureks toeks Rita, kes ametlikke asju ajas ja mind igati toetas,» rääkis Magnus Kaasik. Rita sõnul olid temale sellises olukorras suuresti abiks vahepeal omandatud sotsiaaltöö alased teadmised. Kaasikute perel on alati kindlustusleping olnud, juba sel põhjusel, et lapsed ikka vahel mõne luu murdsid.  Kindlustatud oli ka kahjutules hävinud maja.

Head inimesed panid heldima

Kui kindlustusega olid asjad selgeks saanud, sattusid Kaasikud kokku väga hea projekteerijaga. «Jällegi oli meile nii vaimselt kui materiaalselt toeks meie sõpruskond. Kui me ehitusplatsi puhastasime, oli abiks üle 50 inimese ja naistele ei jätkunud lõpuks enam põlengujääke, mida oleks saanud koristada. Plats sai korda üheainsa päevaga. Olen siiralt tänulik kõigile meile õnnetuse ajal ja selle järel abiks olnud inimestele. Poleks iial osanud arvata, et inimesed võivad tahta nii palju aidata, nagu nad seda tegid. Me püüdsime siis küll öelda, et saame hakkama ega vaja niipalju abi. Tookord kuulsin lausa kuldseid sõnu vallavanem Toivo Tõnsonilt, kes ütles: «Sa solvad ju abist keeldudes inimesi, kes sind aidata tahavad,» meenutas Rita.

Pere ei osanud varem arvata, mida tähendab olukord, kus sul pole mitte midagi alates niidist-nõelast, noast-kahvlist, lauast-toolist. Neil oli vedanud, et suusareisil olles oli kaasas nädala jagu pesu ja seljas talveriided. Alles olid ka olulisemad dokumendid. «Olime tunduvalt paremas olukorras kui need tulekahju üle elanud inimesed, kes jooksevad toast välja öösärgis, kaotades kõik ülejäänu. Lastele oli uuesti vaja leida kogu koolivarustus. Paar päeva pärast tulekahju läks õues soojaks, aga meie olime ju talveriietuses. Seda tänutunnet, mida me tunneme nende inimeste, asutuste-ettevõtete suhtes, kes meid selle õnnetuse järel aitasid, ei oska parimagi tahtmise juures sõnadesse panna. Vahel helistati meile ja teatati, et helistaja tahab meile väga raha annetada, aga katsugu me veel mõni päev oodata, siis on tal palgapäev. Meile tulid appi inimesed, kes olid ise rohkemgi hädas kui meie. See on täiesti uskumatult liigutav. Samas kadus lõpuks neid asju vastu võttes esialgne häbitunne. Inimlikku tähelepanu, südamesoojust ja abivalmidust oli meie ümber õnnetuse järel nii palju, et see paneb heas mõttes sügavalt hämmastama,» jutustas pereema.

Palju soojust ja valgust

Kui projekteerija Kaasikute perelt küsis, millised on nende soovid maja projekti osas, siis sooviti, et hoone oleks soe, et seal oleks olemas soemüüriiste ehk leso ja palju valgust. Kui projekteerija omapoolse nägemuse paberile oli pannud, tuli sinna ainult kosmeetilisi parandusi teha. Just nii hästi oli ta ära tabanud pererahva soovid.

Täpselt viis kuud pärast põlengut, 20. augustil jõudsid kohale vundamendiplokid. Uue kodu omanikena on pererahvas ka väga rahul maja ehitanud firmaga, R.E.R Ehitusega Tartust. Objektil tegutses kolm venda, kes olid äärmiselt korrektsed, täpsed ja puhtad ehitusmehed. Väga meeldiv oli suhelda ka firmaomanikust töödejuhatajaga. Kui nendega üldse mingi probleem tekkis, siis sellest, et tegusate ja tõsiste töötegijatena olid nad väga sõnaahtrad ja nendega polnud kerge jutule saada. «Samas tekkis mul sageli siit läbi joostes kahtlane tunne, et kas nad ikka ehitavad selle maja meile või hoopis endale,» jutustas Ritanaerdes.

Kui siseviimistluseni jõuti, küsiti pererahvalt, milliseid plaate, tapeeti, parketti või muid materjale nad oma tulevases kodus näha soovivad. Kõik vajalik suudeti Tartus viie tunniga välja valida. Uues  hoones domineerivad kogu pere ühisel nõul valitud soojad ja mahedad toonid.

Juba 2011. aasta 13. märtsil kolis Kaasikute pere uude majja ning 20. märtsil kutsuti sinna kokku kõik pere lähedasemad inimesed, kes neile raskel hetkel toeks olid olnud ja neid igati aitasid. Nende pere uue kodu õnnistas Põltsamaa Jordani koguduse õpetaja Meelis Maikalu. Samal õhtul tuli perepoeg enne magamaheitmist ülevalt korruselt alla ja lausus: «Ema ja isa. Me olime täpselt aasta kodunt ära.»

Perepea küpsetab jõuludeks piparkoogid

Jõulude ajal käivad Kaasikud nagu paljud teisedki surnuaial. Ainult selle erinevusega, et lähedasi inimesi neil siia maetud ei ole. Nemad süütavad Põltsamaa kalmistul küünlad kunagise taluperemehe, nende endise maja omaniku haual. Kirikus nad jõululaupäeval ei käi, küll on aga traditsiooniks kütta jõululaupäevalvanasauna.

Kuuse toob Magnus koju RMK metsast või ka mõne taluniku juurest. Loomulikult külastavad neid ka jõuluvana või päkapikud. Varem oli neil õues väike nukumaja koos väikeste päkapikkude ja kena valgustusega. Pereema sõnul on nende jõululaual ikka klassikalised jõulutoidud, sealhulgas kindlasti perepea lemmik verivorst. Ritale maitsevad kõige rohkem seened.

Väga omapärane on traditsioon, kus pereisa paneb endale teise advendi hommikul jalga punased puuvillased püksid ja hakkab lastega koos piparkooke küpsetama. Kõik tehakse algusest peale ise: pruunistatakse siirupiks suhkur ja segatakse valmis tainas. Tänavu oli pereema sellel pühapäeval hoopis Laiusel käsitöökursustel, kui Magnus koos lastega köögis toimetas. Perel on veel kaks head ja toredat inimest, ammust sõpra, kes jõuluõhtul alati oodatud külalised on. Need on tädi Maarika ja Annika.

Jõuluõhtul on Kaasikute perel kombeks välja öelda arvamused lõppema hakkava aasta kohta. Seal ei tehta seda mitte suusoojaks ega viisakuse pärast, vaid tõsiselt. Antakse hinnanguid selle kohta, mis õnnestus, mida oleks võinud paremini teha, kus rohkem pingutada. Rita sõnul on tema vahel ka unistaja ning unistab kohe suurelt. Ta tõi näitena, kuidas pani kunagi noorena kirja, et tahab minna elama maale talumajja, mis on ümbritsetud kreegihekiga ning kus kasvavad pihlakad ja mille läheduses on pikad kartulivaod. Samuti soovis ta endale poega ja tütart ning toredat meest. Nii läkski. Unistus Madeira saarest on seni veel täitumata. Loodetavalt täituvad Rita ja teistegi tema pereliikmete jõulu- ja uusaastasoovid ning neil on hea käsi ka aastavahetusel õnne valades.

Perekond Kaasik

Pereema Rita Kaasik

*Lapsepõlvekodu asus Raplamaal Laukna külas

*Tal on noorem vend ja 17 aastat noorem õde

*Vanemad töötasid Sooniste sovhoosis

*Kodus olid nii loomad kui aiamaalapp

*Õppis Tallinna Majandustehnikumis juristiks

*Kui Magnus tuli sõjaväest tagasi, sattusid nad 1989. aastal tööle Martin Lillevere nimelisse kolhoosi, kus Rita töötas juhatuse sekretärina

*Pärast poja sündi jäi kümneks aastaks koju

*Kutsuti Põltsamaale lillepoodi appi

*Töötas viis aastat müüjana

*Paralleelselt asus Põltsamaa ametikoolis sotsiaalhooldust õppima

*2007 sai Ritast Põltsamaa vallavalitsuse sotsiaalhooldaja, kes tegeleb lastega peredega

Pereisa Magnus Kaasik

*On pärit Märjamaalt

*Õppisid Ritaga ühes koolis

*Koos on oldud 28 aastat

*Tema kodu asus Märjamaa alevi serval

*Kasvas üles koos õega

*Magnuse ema töötas 47 aastat saksa keele õpetajana

*Pärast keskkooli lõpetamist läks Tallinna Polütehnilisse Instituuti

*Seejärel võeti armeesse, kus teenis 1985-1987 Pihkvas dessantvägedes

*Sõjaväest naastes jätkas õpinguid TPI-s

*Lillevere kolhoosis asus tööle autojuhina

*1992. aastal asus pealinna tööle ja töötab seal praegugi

Perepoeg Madis

*Sündis 1992. aastal

*Õppis Põltsamaa gümnaasiumis

*Praegu õpib ülikoolis

*Töötab tänu inglise keele oskusele ülikooli kõrvalt ühe firma klienditoena

*Hobiks on ekstreemsport trikirattaga

Peretütar Hanna-Brita

*Maakonna parim suusataja, oma vanuseastme tugevamate hulgas vabariigis

*Eelmisel hooajal osales ligi 30 võistlusel

*Alustas treenimist 2008. aastal

*Tahtis juba kahe ja poole aastaselt väga suusatada

*Talle osteti tillu suusad, millel  tundide kaupa ümber maja sõitis

*Pärast põhikooli lõpetamist kavatseb minna edasi õppima Otepääle Audentese spordikooli