Lummav pärl - naiselikkuse sümbol

Inglise kuninganna Elizabeth I (1533-1603). Foto: Peegel

Sajandeid on pärlid olnud staatuse ja rikkuse sümboliks, üheks suuremaks aardeks ja ihaldusobjektiks, elegantsi ja hea maitse mõõdupuuks. Ehtsad pärlid sünnivad meresügavustes looduse imelise kätetööna, need on üliharuldased ja seetõttu väga hinnalised. 20. sajandil alguse saanud kultuurpärlite kasvatamine tegi aga kunagisest valitsejannade privileegist paljudele kättesaadava luksuse ning tõelise daami ehtekarbist ei puudu pärlid kunagi.

Arvatakse, et inimkond tunneb pärleid juba tuhandeid aastaid ning nende päritolu on paljudes kultuurides seotud müstika ja salapäraga. Pärleid on peetud tardunud vihmapiiskadeks ja välguks, merineitsite pisarateks ja kivistunud kuuvalguseks. Juba muistses Mesopotaamias, Egiptuses, Kreekas, Hiinas, Indias ja maiade kultuuris on pärleid laialdaselt kasutatud ehete, võimusümbolite, rituaalsete esemete, rõivaste, relvade ja jalanõude, ilu- ja tarbeesemete valmistamisel ning isegi mööbli ja ruumide kaunistamisel. Nii pärlipüüdjad kui sõjamehed on pidanud oma elu pärlite nimel ohtu seadma või selle koguni kaotanud: esimesed neid meresügavustest pinnale tuues, teised pärlileiukohtade valdamise eest peetud sõdades. Pärlitega on seotud lugematuid legende ja müüte, perekonnasaagasid ja kõmulisi lugusid.

Naiselikkuse sümbol

Pärleid on läbi ajaloo peetud eelkõige naiste eheteks ning paljude sümboolsete tähenduste seas on alati esikohal olnud naiselikkus. Pärleid peetakse ka fertiilsuse, puhtuse, tahtejõu, täiuslikkuse ja romantilisuse sümboliks. Vana-Roomas, kus pärleid kandsid ka mehed, seostati neid võimu, tarkuse, tervise ja õnnega. Pärlite seos naiselikkuse ja fertiilsusega on otsene – nii nagu meremolluski avanemine ja seal oleva õrna pärli nägemine on müsteerium, on seda ka naise üsk ja lapse sünd. Isegi paljudel pühapiltidel on kujutatud avanenud pärlikarpi. Kuna pärlid on moodustunud elavas organismis, peetakse neid «elus olevateks» vääriskivideks: nagu inimenegi, saab see alguse elusolendi sees, kasvab seal ja tuleb lõpuks ilmale. Pärleid on juba muistsetel aegadel soovitatud kanda naistel, kes soovisid jääda lapseootele. Kuid just n-ö elusolemine piirab pärlite eluiga – nad pole igavesed. Keskmiseks pärlite elueaks peetakse 100–150 aastat, pärast seda hakkab pärlmutterkiht kooruma ja murenema ning pärl sureb. Kuid Pompei väljakaevamisel leiti pärleid, mis pärinevad ligikaudu 79. aastast pKr ehk aastast, mil linn Vesuuvi tuha alla mattus.

Pärlite õrnades toonides seestpoolt kumav kiirgus ja veatus iseloomustavad puhtust igas mõttes: nii hingelist, moraalset kui ka füüsilist. Öeldakse, et pärlid tuhmuvad, kui selle kandja südametunnistus pole puhas. Pärleid seostatakse taevalikkuse, pühaduse, igavikulisuse ja jõukusega nii hindu pühakirjas Garuda Puranas, uues testamendis kui ka koraanis. Pärlite kandmine on kuulunud juba sajandeid tähtsaimate kristlike kombetalituste juurde nagu ristimine, abiellumine ja matused. Isegi tänapäeval väljendab neil puhkudel pärlite kandmine eksimatut etiketitundmist. Pärlite seostamine tahtejõuga võib esialgu tunduda ehk kummalisena, kuid sünnib ju ka imeline pärl looduses tuhmist liivaterast pärlikarbis, millest mollusk iga hinna eest vabaneda püüab. Ning vaid sellest sissetungijast, kes suudab visalt tõrjumisele vastu seista, saab looduse ime. Pärlitele on omistatud ka kaitsva talismani, ravitseja ja meeleparandaja omadusi. Usutakse, et pärlid kannavad elusorganismina omaniku energiat ning neid ei tohi kellelegi teisele kanda anda.

Pärlivaimustusest nakatatud

Pärlite hinnalisus ei tulene niivõrd nende suurusest, kujust ega isegi kaalust, kuivõrd tõsiasjast, et looduslikke pärlileiukohti on äärmiselt vähe ja pärlid ise üliharuldased – 10 000 austrikarbi kohta tuleb keskmiselt üks pärl (!). Näiteks leiti kunagisest suurest pärlileiukohast Mehhiko lahes 2009. aastal vaid üks pärlitera. Just looduslike pärlite vähesus on põhjuseks, miks selle hind võib isegi sama suuruse, värvi ja läikega kultuurpärliga võrreldes olla kuni sajakordne. Pärlid on ühtaegu suursugused ja peaaegu märkamatud, neid võib kanda nii ballil kui ka argipäeval, nad sobivad ideaalselt õhtutualeti või väikese musta kleidi juurde ning neid pole sugugi kohatu kanda kasvõi teksaste ja T-särgiga. Määrav pole pärlite kandmisel riietus, vaid naise oskus need elegantselt välja kanda. Kui mõelda sellistele veendunud pärlikandjatele nagu Eva Peroni, Audry Hepburn, Grace Kelly, Jacqueline Onassis, Elizabeth Taylor, printsess Diana, Margaret Thatcher, Barbara Bush, Michelle Obama ja kuninganna Elizabeth II, on eelkõige tegu tõeliste daamidega.

Pärlite kandmine on olnud sajandeid valitsejate privileeg ning nende luksusejanu väljendusviis. Andunud pärlikummardajate seas on olnud nii Egiptuse kuninganna Kleopatra, Bütsantsi Theodoora, Gruusia Tamar, Kastiilia Isabel, Inglise Mary I Tudor, Elizabeth I, Prantsusmaa kuningannad Katariina di Medici ja Maria Antoniette, Austria Anna, Vene keisrinnad Katariina II ja Maria Fjodorovna. Kuid pärlid ei kuulunud vaid valitsejannade ehte-, rõiva- ja soengumoe juurde. Oh ei! Pruugib vaid heita pilk kuninglikele kõrgustele, nagu keiser Constantinus I, Henry VIII, Francois I ja Charles IX või kuningliku vasalli ja Elizabeth I armukese, lord Robert Dudley paraadportreedele, et veenduda nende samasuguses pärlivaimustuses. Pärlite kasutamine ei piirdunud vaid ehte-, rõiva- ja soengumoega. Pärlid kaunistasid võimuregaaliaid, relvi, jalatseid, aksessuaare, mööblit, lauanõusid, ilu- ja tarbeasju. Ning pärlid vaimustasid oma kandjate kõrval paljusid teisigi – nende ilust ammutasid ainest poeedid ja inspiratsiooni kunstnikud, imepäraseid ehteid kirjeldasid detailse täpsusega kuninglikud kroonikud ning neist jutustasid oma reisikirjades ilmarändurid.

Juba 8. sajandil eKr kirjeldab Homeros eeposes «Odüsseia» Penelopele kingitud imelisi pärleid, mis «olnud suured kui mooruspuu marjad» ning Vana-Rooma ajaloolane Plinius Vanem kirjeldab õhtusööki, kuhu keiser Galigula abikaasa Lollia Paulina oli ilmunud kohale «üleni pärleid ja smaragde täis riputatuna». Ja ega Galigula oma kaasale alla jäänud – tema lemmikhobunegi kandnud pärlikeed … Veini ja vett serveeriti pärlmutriga vooderdatud kullast kannudes ja veinipeekrisse puistati pärliteri … Roomlaste kirg pärlite vastu olnud nii taltsutamatu, et neid kulla vastu vahetades seadsid nad ohtu riigikassa. Kui Rooma keiser Konstantinus Suur oli ristiusu ametlikult riigiusundiks kuulutanud ja kirik oli keisri soosingus, andis see võimaluse pärlite laialdaseks kasutamiseks altarikaunistustel, kirikurüüdel ja kultusatribuutidel ning pärlid muutusid jumala armastuse ja austuse sümboliks.

Bütsantsi impeeriumi hiilgus ja toredus sünnitasid suursuguse rõivamoe, mis tõi kaasa suuremõõtmelised kalliskivid ja ohtrate pärlitega kaunistatud ehted. Nii keiser Justinianuse ja tema kaasa Theodoora kui ka Constantinuse ja Helena portreedelt vaatavad vastu üleni kalliskivide ja pärlitega ehitud valitsejapaarid. Keskaeg oli luksuses kümmelnud bütsantsiga võrreldes suhteliselt kasin ning kuni 14. sajandini oli isegi jõuka daami ehtevalik üsna tagasihoidlik: üherealised pärlid või mustale sametile tikitud pärlirida, tilgakujulised pärl- või mõne muu vääriskiviga kõrvarõngad ning rõivakaeluse äärt kaunistav vääriskivide rida.

Ehe pidi rõhutama kandja kõrget seisust, kuid ei tohtinud tõmmata endale liigselt tähelepanu ning eelkõige tooma esile kandja loomulikku ilu. Oma olemuselt tagasihoidlikud, kuid samas kallihinnalised, sobisid pärlid selleks ideaalselt. Suur pärlibuum saabus taas koos ilujanuse ja toretseva renessansiga. Pärlikultuse kõige säravamateks saadikuteks said kaks mõjuvõimsat valitsejannat: Inglise kuninganna Elizabeth I ja Prantsuse kuninganna Katariina di Medici. Viimane olevat kandnud oma poja, tulevase kuninga Loius XIII ristsetel kleiti, mis oli kaunistatud kolme tuhande teemandi ja kolmekümne tuhande pärliga. Ka Elizabeth olla põdenud tõelist pärlimaaniat ning tema kleitidele, kroogitud kraedele, mantlitele, looridele ja tanudele õmmeldi korraga sadu pärleid. Lisaks kanti ajastu kombe kohaselt kaelas mitmekordseid pärlikeesid, maani ulatuvad ehisvöösid, sõrmuseid ja lehvikuid ning pärlid ehtisid nii kuningannade soenguid kui laupa.

Legendaarne La Peregrina (vaata pilti)

1498. aastal, oma kolmanda Ameerika-reisi ajal avastas Christopher Columbus mõnesaja kilomeetri kaugusel praeguse Venezuela rannikust väikesaared, mis said nimeks Cubagua ja Margarita. Neist viimane sai oma nime (kreeka-ladina k tähendab margaritae pärlit) tänu sealsele ülirikkalikule pärlileiukohale. Just sealt jõudsid tohutus koguses pärlid hispaanlaste vahendusel Euroopa kuningakodadesse. Mõned ajaloolased kirjeldavad seda kui «aega, mil Euroopasse toodi pärleid kottidega». Ahnusel polnud ei kaupmeeste ega ostjate poolt vaadatuna piire ning mõnekümne aastaga olid Margarita pärlivarud otsas.

Kariibi mere pärlid olid ebatavalised oma suuruse poolest ning vanadel maalidel võib valitsejannade kaelas näha lausa uskumatult kopsakaid pärleid. Margaritalt pärineb ka kuulsaim ja maailmas enim kõneainet pakkunud pärl – La Peregrina (eesti k (palve)rändur), mis oli oma 11,2 grammiga leidmise hetkel maailma suurim. See toodi Hispaaniasse ja kingiti kuningas Philippe II-le, kes oli just abiellumas Henry VIII ja Aragoni Katariina tütre, tulevase Inglismaa kuninganna Mary I Tudoriga. Hollandi kunstniku Anthonis Mori portree Maryst on üks paljudest, kus nii La Peregrina kui ka samasse komplekti kuuluvad kullast ja ohtrate pärlitega kaunistatud käevõrud, ehisvöö ja peaehe kogu oma ilus ja hiilguses näha on.

Pärast Mary surma nõudis Hispaania kuningakoda pärli tagasi ja see jäi sinna 250 aastaks, kaunistades nii Philippe III kui Philippe IV abikaasat. 1808. aastal sai Napoleoni vanem vend Joseph Bonaparte Hispaania kuningaks ja hoolimata oma ülilühikeseks jäänud valitsemisajast, võttis ta lahkudes kaasa kuninglikud kroonijuveelid, sealhulgas La Peregrina. Sellest seigast lähtuvalt saigi pärl nime «rändur».

Pärl rändas edasi Napoleon III kätte, kes müüs selle Inglismaal eksiilis olles Abercorni hertsogile. Pärl oli väga raske ega püsinud hästi kinnituse küljes ning hertsogi abikaasa kaotas kuninglikel vastuvõttudel viibides selle koguni kaks korda. 1969. aastal, mil pärlikaubandus oli tegelikult suures madalseisus, müüdi see Londonis Sothebyse oksjonil vaid 37 000 dollari eest näitleja Richard Burtonile. See oli Burtoni valentinipäeva kingitus abikaasale Elizabeth Taylorile. Las Vegases Caesar Palace’i sviidis läks see kolmandat korda kaduma ja saadi kätte Elizabethi lemmikkoera lõugade vahelt … Hiljem lasi Taylor Cartier’l kuulsa pärli koos lisapärlite, teemantide ja rubiinidega istutada spetsiaalselt talle disainitud kaelaehtesse. 2011. aastal müüdi La Peregrina Christie’s oksjonil enam kui 11 miljoni USA dollari eest. Margarita saare pärlitest on valminud ka legendaarne Jacqueline Kennedyle kuulunud pärlikee, mille talle kinkis Venezuela president presidendipaari visiidi ajal. Praegu on haruldase kuldse varjundiga Margarita ja Cubagua pärleid väga raske müügilt leida. Maailma seni kõige suurem ja raskem (6,4 kg) pärl nimega Lao Tzu leiti 1934. aastal Filipiinide vetest. 

Pärlite sünd

Pärlid sünnivad mage- või merevees elavate austrite sees, olles justkui parasiidi rollis.  Mollusk (neid on palju erinevaid liike) pole võimeline endas pesitsevast võõrast vabanema, kuid toodab lakkamatult tema neutraliseerimiseks kristalset ainet – pärlmutrit. Mida kauemaks ärritaja austrikarpi jääb, seda paksemaks muutub pärlmutrikiht selle ümber ja kasvab ajapikku pärliteraks. Kontsentriliste ringidena tuuma ümber olevad pärlmutterkihid koosnevad mikroskoopilistest kaltsiumkarbonaadi kristallidest ja erilisest sidusainest. Tänapäeval on enamik (99 protsenti) maailmaturul müügil olevatest pärlitest kasvatatud ehk kultiveeritud pärlid ning juveliirid neid peamiselt kasutavadki. Maailmas müüakse naturaalseid pärleid oksjonitel, antiigiturgudel ja väga vähestes juveeliärides.

Esimesed kultuurpärlite kasvatajad olid hiinlased, kes avastasid juba 13. sajandil, et mageveeaustrite karpides asuvad võõrkehad kattuvad pärlmutterkihiga. Nad avasid ettevaatlikult karbi ja paigutasid sinna savikuulikesi, luu-, puu- või vasetükikesi ning lasksid karbi veekogusse tagasi. 19. sajandi lõpul lõid jaapanlased hiinlaste eeskujul oma pärlikasvatuse meetodi ja sellest kujunes peagi suur tööstusharu. Esimesed kunstlikult kasvatatud pärlid ilmusid Londoni vääriskivide turule 1921. aastal. Nende suurimaks propageerijaks sai Coco Chanel, kes armastas väga ise pärleid kanda ja tegi neist oma moekollektsioonide lahutamatu lemmiku. Just Chanel oli see, kes tõi pärlid õhtutualeti juurest argipäeva ja veenis kõiki nende sobivuses mis tahes rõivastusega.   

Väga ekslik on pidada kultiveeritud pärleid kunstlikeks, sest need on samuti looduslikud, kuna neid kasvatatakse looduslikes tingimustes elavates austrikarpides. Vahe looduslikega on selles, et kogu kasvatusprotsess toimub inimese kaasabil spetsiaalsetes kasvatustes ning on osaliselt kontrollitud. Pärlitera kujunemist inimene otseselt mõjutada ei saa, küll aga tegeletakse austrite aretustööga, et saada suuremaid, huvitavama värvusega ja haigustele vastupidavamaid molluskiliike. Pärli aretamine on äärmiselt keeruline ja kaduderohke protsess, sest mitte kõigisse molluskitesse istutatud ärritaja-tuumad (mageveepärlite puhul kasutatakse ka odavamat tuumata aretust) ei jää sinna püsima, kõik austrid ei jää ellu ning kõik pärliterad ei vasta kehtestatud kvaliteedistandardile.

Keskmiselt võtab pärlitera kasvamine aega 3–8 aastat. Igal aastal valitakse pärlite aretamiseks välja miljoneid austreid, kuid vaid tühine osa neist on võimeline kasvatama kõrge kvaliteediga pärli. Palju austreid hukkub ning mõned osutuvad viljatuks haiguste tõttu. Kogu aastatepikkuse kasvatusprotsessi ajal tuleb pidevalt jälgida vee temperatuuri, molluskeid regulaarselt puhastada ja nende tervist kontrollida. Pärlikasvatuses korjatakse saaki sügisel ning tavaliselt toodavad müügikõlblikke pärleid umbes pooled austrid, neist omakorda 1/5 on kvaliteedilt müügikõlblikud.

Valgest mustani, roosast taevasiniseni  

Kasvatatud pärlid jagunevad magevee- ja mereveepärliteks, olenevalt molluski elutsemispaigast. Mageveepärl (nn jõepärl) kasvab jõe- või järvevees, Hiinas kasvatatakse neid isegi riisiterrassidel. Mageveepärlid on populaarsed tänu odavamale omahinnale, erisugusele kujule, värvusele ja suurusele, mis varieerub 2–11 mm vahel. Suured pärlid on siiski üliharuldased. Mageveepärlite keskmine suurus jääb 4–6 mm piiresse ning neid eristab soolase vee pärlitest tuuma puudumine. Mageveepärlite värvigamma on rikkalik ja kaunis, alates säravvalgest, kreemjast ja šampanjatoonist kuni roosakasoranži, helelilla, lilla ja pruunini. Nad võivad olla ovaalsed, munajad, veetilga või mügariku kujulised. Üliharva kohtab täiesti ümmargust mageveepärlit.

Merepärlid on eelmistest palju hinnalisemad ning neid iseloomustab lisaks korrapärasele kujule ja heale läikele ka eriline varjund ja ühtlasem värvus. Samuti kasvavad nad suuremaks kui mageveepärlid ja nende üldine tootlus on parem (rohkemates karpides leidub pärl). Ühes pärlikarbis on tavaliselt üks pärl, väga harva rohkem. Merekarbi pärlitera kasvab keskmiselt 8–10 aastat. Samas on meres molluskeid raske kaitsta tormi ja veetemperatuuri kõikumise eest (temperatuuri kõikumine kasvõi mõne kraadi võrra paneb molluski eristama hapet, mis hävitab pärlitera pealiskihi ja muudab selle tuhmiks). Traditsiooniliseks merekarpide kasvatusalaks on Vaikne ookean ja suurimad pärlikasvatajad maailmas on praegu Hiina, Jaapan, Indoneesia, Filipiinid, Tahiti ja Austraalia. Kultiveeritud merepärli kõige populaarsemateks liikideks on akoya ja lõunamerepärl. Eriti haruldastel ja väga kallitel lõunamerepärlitel on kalliskivide turul täiesti oma nišš. Austraalias ja Indoneesias toodetakse valgeid ja kullakarva pärleid, Tahitil ja Prantsuse Polüneesias musti pärleid.

Kõige kõrgema prooviga looduslikud mustad pärlid pärinevad Tahitilt. Iga must pärl on tegelikult looduse meistriteos ja iga pärlitera kujult kordumatu. Tahiti pärlid pole siiski üldjuhul mustad, vaid hele- või tumehallid. Kuid just nende seas on kõige põnevama ja ebatüüpilisema värvusega pärleid: siniseid, baklažaani värvi, rohelisi, oliivikarva, helesiniseid ja isegi punaseid. Kõige hinnalisemateks peetakse sinakalt ja koobaltsiniselt helklevaid pärleid. Must pärl on haruldane selle poolest, et ta on juba karbist välja võttes puhas, sile ja kuiv ning kasutusvalmis. Ükski must pärl pole teisega identne ning just seepärast on mustadest pärlitest kee kokkupanemine haruldaselt raske. Niisugune kee võib maksta terve varanduse, sest selliseks ehteks tuleb pärleid koguda aastaid. Kaugeltki mitte igal juveliiril ei õnnestu oma eluajal sellist keed kokku panna. Looduses on ideaalseid ja sarnaseid musti pärliteri väga vähe ning isegi kõrvarõngapaari kokkusaamine võib võtta kuid või aastaid.

Looduses polegi kaht täiesti identset pärlitera ning seepärast on pärlite sorteerimine erakordselt keeruline ja aeganõudev protsess. Pärlid grupeeritakse suuruse, kuju, värvuse ja pärlmutterkihi kuma järgi ning iga pärlit tuleb seetõttu korduvalt edasi-tagasi veeretada. Pärast sorteerimist puuritakse pärlisse ava, mis peab olema täpselt keskel, sest pisimgi asümmeetria rikub kaelakee või mis tahes ehte. Sellele järgneb veelgi töömahukam osa: juveliirid peavad eelnevalt suuruse, kuju, värvuse ja ereduse järgi sorteeritud pärlitest omakorda välja valima maksimaalselt identsed pärlid, et neist saaks valmistada kaelakee, kõrvarõngad või mõne muu ehte. Seda suudab vaid kogenud spetsialist. Näiteks tuleb tal lasta oma sõrmede alt läbi üle 10 000 pärlitera, et valmistada 42 cm pikkusega nn printsessikee, milleks läheb vaja 47 ühesugust pärlitera.