Kadi Koemees: kui mürgine see kosmeetika täpselt on?

Pilt on illustratiivne Foto: SCANPIX

Ajakirja IluGuru kaasautor Kadi Koemees kirjutab kosmeetika mürgisusest ehk miks tundub vaenlane mõnikord hirmuäratavam kui ta tegelikult on.

Järjest enam koguvad meedias jõudu väited kosmeetikumide tohutust mürgisusest. Jah, hirmul on suured silmad, aga ammu tuntud tõde on ka see, et peidetud ähvardus mõjub väga hea turunduslausena. Millegipärast kiputakse  seda viimast väidet aga sageli unustama.

Viimastel aastatel on välismeediast meilegi jõudnud lugu koduperenaisest, kes sai kodus iluprotseduure tehes surmava allergilise reaktsiooni. Väga hirmus, kuid olen seda uudist päris mitu korda lugenud ja saanud infot tervelt kahe erineva aine kohta, mis võis väidetavalt saatuslikuks osutuda. See tähendab, et lugu on sama, aga süüdlasena nimetatakse parajasti seda ainet, mis loo levitajale kasulikum on.

Olen tähele pannud, et mida kindlam on bränd oma toote headuses, seda vähem jagab ta halvustavat ja hirmutavat infot konkurentide kohta. Igal kosmeetikumil on oma eesmärk ja mida edukamalt see eesmärk täidetakse, seda edukam on toode ka turul.

Kui see eelkirjeldatud lugu tõesti ka juhtus, siis juhiksin tähelepanu hoopis asjaolule, et nn ohver tegi iluprotseduure kodus. Ta jättis maksmata know how eest, mida pakub professionaalne teenindaja korralikus ilusalongis. Teiseks ostis ta toote tavalisest supermarketist, kus müüdavad ilutooted on määratud sobima väga paljudele. Kosmeetika keeles tähendab see seda, et nii mõndagi on sinna lisatud kulbiga, kuigi vaja oleks poolt teelusikatäit, ja vastupidi.

Ja muuseas, seda x-faktorit, mis allergiat ja raskeid haigusi (nt vähk) tekitab, ei ole teadlased veel välja selgitanud. Vahel tundub siiski, et kosmeetikamaailmas kipuvad turundajad seda x-faktorit liigagi täpselt teadma. Huvitav küll, miks teadlased neid ei usu?!

Kuidas jõuab uus koostisaine või toode turule

Uue aine kasutuselevõtmisele eelneb kosmeetikas pikk katsetamise periood. Isegi siis, kui mõned uuringud on aine positiivseid omadusi kinnitanud, jätkatakse testimist. See nõuab suuri ressursse ja enamjaolt saavad seda endale lubada ainult suurfirmad. Kui koostisaine on turule sisenenud, saab ta mõne aja pärast kättesaadavamaks ka teistele tootjatele, kellel endal pole võimalik tootearendusse panustada. Ühtlasi kiputakse siis kokku hoidma ka koostisaine kogustelt ning sageli võib vahe kallima tootega tuleneda lihtsalt sellest, et seda head toimeainet on odavamas tootes imevähe. Kui nii, siis on veel hästi läinud, sest teise variandi puhul võidakse suurendada mõne konkreetse ja kindla ülesandega aine kogust. Kogusega liialdamine aga võib tekitada terviserikkeid. Kui nüüd järgneb tõsine nahakahjustus või allergiline reaktsioon, on süüdlane leitud ja kehtima hakkab täielik nulltolerants.

Kindlasti ei ole siinkohal eesmärgiks kaitsta neid aineid, mis on tule alla sattunud, vaid lihtsalt pöörata tähelepanu asjaolule, mis jääb tihti tähelepanuta. Poes müüdavad šampoonid teevad juuksed tihti koheselt siledaks ja läikivaks. See on põhiliselt saavutatud ülemäärase silikoonide hulgaga ning sellise toote pideval kasutamisel muutuvad juuksed tuhmiks, rabedaks ning väga halvasti töödeldavaks. Kuid silikoone võivad sisaldada ka hinnaklassilt tunduvalt kallimad šampoonid. Erinevus peitub aga koguses ja kvaliteedis.

Mõnikord tundub vaenlane hirmuäratavam, kui ta tegelikult on. Võtame näiteks ammoniaagi. Sellel ainel on ebameeldiv lõhn ja sellepärast märgataksegi seda juuksevärvides kõige rohkem. Aga tegu on gaasiga, mis teeb oma töö ja seejärel haihtub. Samas pole aine, millega ammoniaak tihti asendatakse, läbinud piisavalt ohutust kinnitavaid uuringuid. Seda ainet on ka raske juustest välja pesta ning kui juuksur ei ole oma töös korralik ja ei kasuta õigeid vahendeid, võib see aseaine jäädagi juustesse juuksekarva avama. Muidugi ei saa siin paralleeli tuua kõigi ammoniaaki sisaldavate või mittesisaldavate juuksevärvidega. Ammoniaak on see, mis kiirendab protsessi ning kui tootja eesmärgiks on võimalikult kiire efekt võimalikult väikese kuluga, on väga suur võimalus näha ammoniaagi kõige halvemat poolt. Täpsemalt on seda lisatud taas teelusika asemel kulbiga.

Tootja, kes soovib turul püsima jääda, ei saa tarbijaga riskida. Neid näiteid pole sugugi vähe, kus tuntud bränd otsustab oma toote tagasi täiustamisele kutsuda, lõpetab selle tootmise või viivitab turule jõudmisega, sest on midagi, mis ei vasta tarbija nõudmistele. Korralik tootja paneb oma tootele allkirja.

Enne kui teha üldistusi ja hakata kedagi süüdistama, tuleks heita pilk oma valikute alusele. Kui lähtutakse odavusest ja muust sarnasest, tuleb valmis olla ka kõrvalnähtudeks. Kui inimene saab kõhuhäda suvalist hamburgeriputkat külastades, ei peeta seda eriti suureks sündmuseks. Kui see juhtub aga nooblis restoranis, sünnib sellest draama, sest siinkohal on kokk pannud toidule oma allkirja, mis tõestab kõigile toidu kvaliteeti. Sarnane lugu on ka kosmeetikaga. Kvaliteeti tagav tootmisprotsess nõuab suuremaid ressursse, kuid tootel on ka signatuur, mis on tarbijale kvaliteedimärgiks.