/nginx/o/2012/12/21/1497952t1h39be.jpg)
Nüüd on see siis käes - see hetk, mil maailm pidi lõppema, tulnukad pidid meid vabastama või kõrgemad jõud kõik ebateadlikud hinged taaskasutusse saatma. Nüüd on see siis käes, kirjutab Kaido Pajumaa oma portaalis sisekosmos.ee.
Nüüd, kui loota pole enam kellelegi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nüüd ei ole enam kellelegi loota, et keegi tuleks ja muudaks meid paremaks inimeseks, või meie elu ilusamaks ja meile vastuvõetavamaks. Nüüd ei ole enam kellelegi loota. Tuleb võtta vastutus.
Nüüd, kui loota pole enam kellelegi, saame võtta ise vastutuse. Vastutuse selle eest, millest me mõtleme, selle eest, mida me tunneme, selle eest, missugused soovid, eesmärgid ja unistused meil on, selle eest, kuidas me teistesse, iseendasse ja oma ellu suhtume, ning selle eest, mida me ütleme ja teeme. Nüüd, kui loota pole enam kellelegi, saame loota ainult iseendale.
Õpime märkama. Nüüd on aeg, kui saame muuta oma maailma ise. Kui igaüks meist seda teeb, muutub maailm tervikuna, ja me ei vajagi enam tulnukaid, asteroide ja elektrikatkestusi. Õpime lihtsalt märkama seda, mis toimub meie sees ja meie ümber.
Nüüd on see aeg siis käes. Nüüd on käes aeg, kui loota ei ole enam mitte kellelegi, vaid võtta vastutus oma elu eest. Märka iseennast, märka oma mõtteid ja tundeid, ning märka teisi inimesi. Teeme ühe heateo päevas, isegi kui see on väike. Mina alustasin sellega, et võtsin ühe vanainimese külmalt teeservalt peale ning sõidutasin ta 2 km edasi sooja RIMI-sse. Sellest piisas. Vähemalt tänaseks.